Pakkisin lõunassemineku pagasi. Igale pereliikmele rõivaste kott, lisaks kott toidule, mänguasjadele, kastid taimedega, kott ajakirjade ja raamatutega, pudipadikott. Kokku pealt kümmekond kotti, kasti ja kotikest. Tavapärane.
Vajaliku pudipadi pistan harilikult käekotti. Nii ka seekord. Teepakk. Mini nokats ja lusikas, kaheksameetrine mõõdulint. Miskipärast jäid kotti kesklinna korteri võtmed koos aidavõtme mõõtu keldrivõtmega. Igatahes sai käekott kaalukas. Jäin rahule ja istusin autosse. Lõunasse jõudsime kesköö paiku - Midi tegi kolm metsapeatust.
Hommikul ärgates hakkasin pangakaarti otsima. Esmalt vajutasin käe harjunult käekotti ja leidsin rahakoti pesitsuskoha fotokaga täidetud olevat. Seejärel tuhlasin tühjaks käekoti, pudipadi abikotid number üks, kaks ja kolm ning tuvastasin, et rahakotti pole üheski. Käisin läbi autoistmed nii pealt kui alt. Pole! Meesisend itsitas ja soovitas vaadata, äkki on kadunud ning sõitis tööasjus Tartusse.
Olin südameataki äärel. Dokumendid, pangakaardid, sularaha. Meenusid kõikvõimalikud seigad esemete liikumisest eilsel päeval, kuid rahakotist mitte midagi.
Kõigist lahendustest tundus normaalseim paluda meie varuvõtmete naabrinnast omanikul maja üle vaadata. Ja seal ta oligi - Peugeot juhiistme all :D Meelde tuli! Läksin jah eile Midile lasteaeda järele ning oskamata paremat kohta kogemata kaasa haaratud rahakotile leida, surasin esiistme alla! Noh, et suvalisele aknassepiilujale ei paistaks.
Õnneliku lõpuga lugu on. Hea kui on häid inimesi ümberringi. Naabrinaise ja sõbranna ja ema koostööl jõuab rahakott lõunasse juba täna.
Käekoti sisu kontrollimata jätta ning kaalu järgi hinnata asjade kaasasolekut, suudan oma suurimas hajameelsuses ainult mina. Järjest enam leiab kinnitust tõsiasi, et imetamisega kaob osake ajust :)
neljapäev, 30. mai 2013
pühapäev, 26. mai 2013
x
Kus on, sinna tuleb juurde.
Kaks ilma kolmandata ei jää.
Rohkem ei tule sarnaseid rahvatarkusi korraga meeldegi. Meie peres tähendavad need seekord kipsis käega last. Notsu käis klassivenna sünnipäeval kuskil batuudimaailmas. Sõitnud mingist nigelast ja madalast lumäest alla nii õnnetult, et näpp tagurpidi läinud. Koju jõudis kummaliselt ebatasaselt paistes käega laps. Lastehaigla röntgen näitas ilma igasuguse kahtluseta mõra. Edasine oli vaid tehnika küsimus: protseduuride tuba, kips, side.
Tagasitee kulus hüsteeriliselt nutva lapse rahustamiseks.
Klassiekskursioonile. Kipsiga? Ei iial.
Trenni. Kipsiga? Ei iial.
Kooli. Kipsiga? Eiiiiiiiii!
Klassipidu kipsiga? Eiiiii!
Ja trenni lõpupidu KalevSpas jääb samuti ära. Kipsis käsi valutas terve esimese õhtu ja pool ööd. Hommik oli õhtust targem. Nädalavahetus tõstis veidi tuju, kuid tagumiku katva juuksepahmaka pesemine kipskäega osutus võimatuks.
Masendav.
Kaks ilma kolmandata ei jää.
Rohkem ei tule sarnaseid rahvatarkusi korraga meeldegi. Meie peres tähendavad need seekord kipsis käega last. Notsu käis klassivenna sünnipäeval kuskil batuudimaailmas. Sõitnud mingist nigelast ja madalast lumäest alla nii õnnetult, et näpp tagurpidi läinud. Koju jõudis kummaliselt ebatasaselt paistes käega laps. Lastehaigla röntgen näitas ilma igasuguse kahtluseta mõra. Edasine oli vaid tehnika küsimus: protseduuride tuba, kips, side.
Tagasitee kulus hüsteeriliselt nutva lapse rahustamiseks.
Klassiekskursioonile. Kipsiga? Ei iial.
Trenni. Kipsiga? Ei iial.
Kooli. Kipsiga? Eiiiiiiiii!
Klassipidu kipsiga? Eiiiii!
Ja trenni lõpupidu KalevSpas jääb samuti ära. Kipsis käsi valutas terve esimese õhtu ja pool ööd. Hommik oli õhtust targem. Nädalavahetus tõstis veidi tuju, kuid tagumiku katva juuksepahmaka pesemine kipskäega osutus võimatuks.
Masendav.
pühapäev, 19. mai 2013
Roheliste väravate tänav. Pärast pidu.
Laat tuli koju kätte. Mu kodutänaval peeti täna "Roheliste väravate päeva". Äärelinna sporditee muutus üheks pühapäevaks kihavaks seltsielu keskmeks.
Vahva oli! Tegevust jagus igale maitsele. Notsu nõudmisel ladusime samuti kirbukakraami välja. Aeg teenida taskuraha tundmaks isiklikul nahal kui raske on "pääde" ja "poode" välja teenida! Notsu pakkus kraami usinalt ning teenis saadud eurod kuhjaga välja. Nautis. Kohe näha, et kaupmeeste perest :) Meesisend otsustas esmalt naljaga omagi kaupa pakkuda. Nähes aga ostjate siirast huvi, lõpetas ta naljatamise ning vähemalt üks kallis masin leidis endale uue omaniku.
Ürituse varjupool paistab silma vaid kohalikele elanikele. Esmalt professionaalsete kauplejate saabumine enne kukke ja koitu. Minu koduakna all alustati hiigelsuure müügitelgi ülespanekut kell 5,30. Justjust - pühapäeva hommikul pool kuus! Kui müra poleks und lõpetanud, ei teakski.
Ning sama seltskond lahkus kell 16 lõppenud ürituselt peale 19 - jällegi sellesama kilakola kokkupanek.
Üritusel käinuid meenutavad üleajavad prügikastid ning tänavaäärsel murul vedelev prügi. Tänu äikesevihmadele lirtsuv prügi. Puude küljes lipendavad endiselt reklaamsildid üle "tänava", mis nüüdseks taas endine raudteetamm, ripub hiiglaslik tervitav loosung.
Kurb. Lubati ju tänavat üheks päevaks.
Vahva oli! Tegevust jagus igale maitsele. Notsu nõudmisel ladusime samuti kirbukakraami välja. Aeg teenida taskuraha tundmaks isiklikul nahal kui raske on "pääde" ja "poode" välja teenida! Notsu pakkus kraami usinalt ning teenis saadud eurod kuhjaga välja. Nautis. Kohe näha, et kaupmeeste perest :) Meesisend otsustas esmalt naljaga omagi kaupa pakkuda. Nähes aga ostjate siirast huvi, lõpetas ta naljatamise ning vähemalt üks kallis masin leidis endale uue omaniku.
Ürituse varjupool paistab silma vaid kohalikele elanikele. Esmalt professionaalsete kauplejate saabumine enne kukke ja koitu. Minu koduakna all alustati hiigelsuure müügitelgi ülespanekut kell 5,30. Justjust - pühapäeva hommikul pool kuus! Kui müra poleks und lõpetanud, ei teakski.
Ning sama seltskond lahkus kell 16 lõppenud ürituselt peale 19 - jällegi sellesama kilakola kokkupanek.
Üritusel käinuid meenutavad üleajavad prügikastid ning tänavaäärsel murul vedelev prügi. Tänu äikesevihmadele lirtsuv prügi. Puude küljes lipendavad endiselt reklaamsildid üle "tänava", mis nüüdseks taas endine raudteetamm, ripub hiiglaslik tervitav loosung.
Kurb. Lubati ju tänavat üheks päevaks.
reede, 17. mai 2013
Haiguspäev 3
Elu on omandanud uue mõtte - kuidas jääda täie mõistuse juurde kui kogu hullumaja puhvet haige on. Täna saabus koolist Notsu, kes kurtis kõndimisel kõhuvalu. Saabus, rullis end voodisse kõverasse ning magas kuni hilise õhtutunnini. Seejärel valmistas kohusetundlikult ette homsed ülesanded ning rullis peale neljapäevast "kohustuslikku" teleprogrammi tagasi.
Midil olevat taas halvem. Mitte tükikest ega tilgakest sees ei püsivat ning magavat kogu päeva. Aga õhtul... õhtul saab temast üks teine loom (lõvi näiteks) ning kilkeid ja möirgeid kostvat üle haigla. Isegi padurahulikul vanaemal on närvid krussi keeratud ning aeg-ajalt peame kutile telefonimonolooge.
Mini on stabiilne. Ehk siis stabiilselt palavikus, mille alandaja toimib täpselt seitse tundi. Ei oksenda õnneks ja sööb ning joob vett. Mähkmeid kulub tavalisest enam ning tuju on viril.
Meie, täiskasvanud püsime samuti /veel/ tervetena. Haigused on mu vaimu nüristanud - mehhaanilised monotoonsed liigutused. Aeg-ajalt avastan end lihtsalt mõttetult ühte punkti vahtimas. Väsinud. Väsinud. Jõudsin enne haigestumist käia raamatukogus ning mul on kaks seltsilist. Minu "raamatuneelamiskiiruse" juures on nad homseks lõunaks läbitud.
Midil olevat taas halvem. Mitte tükikest ega tilgakest sees ei püsivat ning magavat kogu päeva. Aga õhtul... õhtul saab temast üks teine loom (lõvi näiteks) ning kilkeid ja möirgeid kostvat üle haigla. Isegi padurahulikul vanaemal on närvid krussi keeratud ning aeg-ajalt peame kutile telefonimonolooge.
Mini on stabiilne. Ehk siis stabiilselt palavikus, mille alandaja toimib täpselt seitse tundi. Ei oksenda õnneks ja sööb ning joob vett. Mähkmeid kulub tavalisest enam ning tuju on viril.
Meie, täiskasvanud püsime samuti /veel/ tervetena. Haigused on mu vaimu nüristanud - mehhaanilised monotoonsed liigutused. Aeg-ajalt avastan end lihtsalt mõttetult ühte punkti vahtimas. Väsinud. Väsinud. Jõudsin enne haigestumist käia raamatukogus ning mul on kaks seltsilist. Minu "raamatuneelamiskiiruse" juures on nad homseks lõunaks läbitud.
neljapäev, 16. mai 2013
haige vol2
Mini loobus hommikupudrust, krimpsutas suud lõunasöögi peale. Õhtuks lisandus oksendamisele ja kõhulahtisusele palavik ja kontakteerusin Midi raviarstiga, kes täna juhtumisi valves.
Seni oleme kodus. Mini jõi kummeliteed suhkruga, millesse segatud Enteroli kapsel. Paracetamoli küünal palavikku ei alandanud, küll aga aitas jaheda veega ülehõõrumine.
"Kolmanda planeedi saladuses" korrutas jutulind mantrana "Jõud lõpeb, ei jaksa enam, jõud lõpeb..." Mul on umbes samasugune tunne. Ma tõesti ei tea kedagi, kellel väikelapsed nii sageli haiged oleks.
Kergendust ei paku ka Meesisend, kes soiub mingist väga olulisest tööperioodist ja keeldub meile Miniga lähenemast. Ilmselt kannaks ta kodus heal meelel kummikindaid ja maski. Haigusehirm ei takista teda aga haiglas Midi vaatamas käimast :D
Viimane olla täna söönud kübekese tatraputru vorstikildudega ning terroriseerib vanaema oma ärganud eluvaimus.
esmaspäev, 13. mai 2013
Haiglast. Euroopas AD 2013
Sügaval paduvenemaal asub linn nimega Naltšik. Tegemist on poole Tallinna suuruse Kabardiini-Balkaari administratiivüksuse pealinnakesega, mille rohetavatel tänavatel lehmikud rahumeeli muru näksivad. Naltšiku kohalikust haiglast rääkis seal käinud sõbranna üht-teist huvitavat. Näiteks, et välismaisele patsiendile eraldatakse klaasitud akendega palat, kohalikule vastavalt klaasimata.
Täna sõitis kiirabiga (jälle!!!) haiglasse Midi. Seekord ootasime väljakutse järel kakskümmend minutit. Oksendamisest oimetu ning vedelikukaotusest seismisvõimetu laps sõitis vanaemaga Merimetsa. Tund hiljem ehk kell kolm päeval helistas mu ema ning edastas arstide palve: tuua lapsele pudel gaasita mineraalvett vedelikukaotuse taastamiseks. Kriitiliseks muutunud veresuhkru taastamiseks banaani ja jogurtit. Samuti võiks olla suutäis soolast. Ma vist hakkasin kokutama, sest ema teatas, et saabumispäeval neid söögile ei võeta...
Jõudsin haiglasse peale seitset olles Meesisendi töömaja ees üle andnud Mini ning käinud ise pr keele tunnis. Lapsel on tulekul tasemetöö ning minemata jätta ei saanud. Nakkushaiglasse imikut ükski mõistlik vanem ei vii. Haigla valvearst käis minuga palatis isiklikult riidlemas hilise saabumise pärast - haigla külastusaeg olla kuni 18,30.
Lugu Naltšiku haiglast meenus uuesti. Et voodipesu peab patsiendil saabudes kaasas olema. Et röntgenpilt on aimatav. Et peale diagnoosi ulatatakse patsiendi saatjale paberileheke vajalike ravimite nimekirjaga. Ravimid tuleb apteegist osta ja haiglasse toimetada, kus personal neid patsiendile manustab.
Üks erinevus siiski. Merimetsa haiglas võeti emalt allkiri. Et ta on teadlik kohustusest tasuda lahkudes voodipäeva eest 2,50. Eurodes. Ma ei taha mõeldagi, mis saanuks, kui ootamatult haiglasse sattunud inimesel polnuks paluda kedagi toidukompsukest tooma.
Täna sõitis kiirabiga (jälle!!!) haiglasse Midi. Seekord ootasime väljakutse järel kakskümmend minutit. Oksendamisest oimetu ning vedelikukaotusest seismisvõimetu laps sõitis vanaemaga Merimetsa. Tund hiljem ehk kell kolm päeval helistas mu ema ning edastas arstide palve: tuua lapsele pudel gaasita mineraalvett vedelikukaotuse taastamiseks. Kriitiliseks muutunud veresuhkru taastamiseks banaani ja jogurtit. Samuti võiks olla suutäis soolast. Ma vist hakkasin kokutama, sest ema teatas, et saabumispäeval neid söögile ei võeta...
Jõudsin haiglasse peale seitset olles Meesisendi töömaja ees üle andnud Mini ning käinud ise pr keele tunnis. Lapsel on tulekul tasemetöö ning minemata jätta ei saanud. Nakkushaiglasse imikut ükski mõistlik vanem ei vii. Haigla valvearst käis minuga palatis isiklikult riidlemas hilise saabumise pärast - haigla külastusaeg olla kuni 18,30.
Lugu Naltšiku haiglast meenus uuesti. Et voodipesu peab patsiendil saabudes kaasas olema. Et röntgenpilt on aimatav. Et peale diagnoosi ulatatakse patsiendi saatjale paberileheke vajalike ravimite nimekirjaga. Ravimid tuleb apteegist osta ja haiglasse toimetada, kus personal neid patsiendile manustab.
Üks erinevus siiski. Merimetsa haiglas võeti emalt allkiri. Et ta on teadlik kohustusest tasuda lahkudes voodipäeva eest 2,50. Eurodes. Ma ei taha mõeldagi, mis saanuks, kui ootamatult haiglasse sattunud inimesel polnuks paluda kedagi toidukompsukest tooma.
neljapäev, 9. mai 2013
Eelarveületaja
Läksin poodi kindla teadmisega, et ostetav ese ei tohiks maksta üle xxx euro. Olen vastaval alal totaalne võhik, sestap kutsusin kaasa sõbranna, kes on umbes sama võhik, aga elulistel põhjustel end natuke enam kurssi viinud. Kahekesi on kindlam müüjate loba kuulata :)
Tulemusena lahkusin ma poest kaubaga, mis maksis xxx+19 eurot. Selgus, et need mitukümmend toodet, mis mahtusid hinna xxx sisse, "polnud ikka päris need". Mõni tootja ei meeldinud, mõni konfiguratsioon oli aegunud, suurus ei sobinud, materjal polnud see. Ja paar toodet ei hiilanud disainiga. Ja ühes kaupluses oli müüja veendunud, et ma vajan seda kõikse odavamat eset.
Ostan ma autot või mobiiltelefoni või arvutit või... koolikotti või riidehilpu, alati läheb pisut üle. Huvitav, kas sellel teemal on psühholoogidel midagi öelda?
Tulemusena lahkusin ma poest kaubaga, mis maksis xxx+19 eurot. Selgus, et need mitukümmend toodet, mis mahtusid hinna xxx sisse, "polnud ikka päris need". Mõni tootja ei meeldinud, mõni konfiguratsioon oli aegunud, suurus ei sobinud, materjal polnud see. Ja paar toodet ei hiilanud disainiga. Ja ühes kaupluses oli müüja veendunud, et ma vajan seda kõikse odavamat eset.
Ostan ma autot või mobiiltelefoni või arvutit või... koolikotti või riidehilpu, alati läheb pisut üle. Huvitav, kas sellel teemal on psühholoogidel midagi öelda?
teisipäev, 7. mai 2013
*
Tomati- ja kurgitaimed aknalaual venivad pikaks. Tulbid peenral õitseksid tava-aastatel kõige värvikamalt.
Aknatermomeeter näitab lõpuks ometi 21 kraadi, kuid seda päris-kevade lõhna ei ole. Võib-olla valitseb minus lihtsalt südatalvine väsimus, tülpimus ja ükskõiksus. Hoolimata tillukestest rõõmudest on kahe väikelapse vanem ikka väga-väga raske olla. Sõnastan ümber - raske on olla kahe väikelapse eakas vanem.
Aknatermomeeter näitab lõpuks ometi 21 kraadi, kuid seda päris-kevade lõhna ei ole. Võib-olla valitseb minus lihtsalt südatalvine väsimus, tülpimus ja ükskõiksus. Hoolimata tillukestest rõõmudest on kahe väikelapse vanem ikka väga-väga raske olla. Sõnastan ümber - raske on olla kahe väikelapse eakas vanem.
esmaspäev, 6. mai 2013
Peojärgne
Ränk pidustus see kolmas sünnipäev :)
Midi siirdus üle kolme nädala lasteaeda ja minul oli sellevõrra kergem päev. Kella kolmeks läksin Midile järele. Moodupoiss on raske olla. Desiguali väljaspoolsete narmendavate õmblustega pahempidi kangast särk oli Midil tagurpidi seljas. Välja paistis nii nagu oleks puudust kannatav pere lapsele mingigi pluusi selga pannud :D Midi ise pahur ja pettunud. Ju ta oli ontlikule ja heasüdamlikule söögitädile üritanud selgitada et paat on kadunud:)
Tegime fotosessiooni sünnipäevakingitustega - ladusime uhked raamatud ja traktorid ja autod kummitule. Sättisin Midi nende keskele istuma ja lilled ümber. Olen samasuguseid pilte juba pisi-Notsuga teinud - armsad mälestused.
Seejärel sõitsime prrkeelde ning... koolimaja ees vajus Midi magama. Magas üheksani, ärkas pahuralt, sõi kaks kohupiimakreemi ja magustoiduks.... suure keedetud kartuli :)
Kaks tundi hiljem magab jälle. Kolmenädalane puhkus mõjus väsitavalt.
Midi siirdus üle kolme nädala lasteaeda ja minul oli sellevõrra kergem päev. Kella kolmeks läksin Midile järele. Moodupoiss on raske olla. Desiguali väljaspoolsete narmendavate õmblustega pahempidi kangast särk oli Midil tagurpidi seljas. Välja paistis nii nagu oleks puudust kannatav pere lapsele mingigi pluusi selga pannud :D Midi ise pahur ja pettunud. Ju ta oli ontlikule ja heasüdamlikule söögitädile üritanud selgitada et paat on kadunud:)
Tegime fotosessiooni sünnipäevakingitustega - ladusime uhked raamatud ja traktorid ja autod kummitule. Sättisin Midi nende keskele istuma ja lilled ümber. Olen samasuguseid pilte juba pisi-Notsuga teinud - armsad mälestused.
Seejärel sõitsime prrkeelde ning... koolimaja ees vajus Midi magama. Magas üheksani, ärkas pahuralt, sõi kaks kohupiimakreemi ja magustoiduks.... suure keedetud kartuli :)
Kaks tundi hiljem magab jälle. Kolmenädalane puhkus mõjus väsitavalt.
pühapäev, 5. mai 2013
Lõunas, sanatooriumis
Lõunaeestlased räägivad, et Tallinnas tekitab mere lähedus köha. Sellesinase eest me volbriõhtul lõunasse põgenesimegi. Edukalt. Teise päeva õhtuks lakkasid köhad ja köhatused ja üksteist auru ööpäevas muutus minevikuõuduseks.
Lõunas valitseb südasuvi. Mitte see troopika, mis sunnib mind rõskest kivikeldrist varju otsima, vaid mahe ja päikseline eesti suvi.
Termomeeter näitab sauna taga täisvilus, seal kuhu päike paistab vaid hilistel õhtutundidel, kakskümmend soojakraadi. Miinimumiks saime kaheksateist ja maksimumiks kakskümmend üks.
Lahutasime meelt naadi populatsiooni vähendades. Meil Notsuga on kaval plaan aiaääred puhtakssaada. Meesisend püstitas kasvuhoone, pikendasime maasilapeenart mitme meetri võrra ning külvasime esimesed seemned. Seekord katsetame lisaks oranzidele ja süsimstade ja lumivalgete porganditega. Panin maha paar meetrit pastinaaki ja kümmekond kaalikat ja peeti. Katsetan sama ka Nõmmel - sügisel vaatab, kus ja kas suuremad viljad valmivad.
Mini ja Midi olesklesid lühikestes riietes ning ise keerasin sääred-varrukad nii lühikeseks kui sain.
Koduteele asusime varakult - Midi ootab oma tänasele sünnipäevale külalisi. Adavereks jäi autotermomeetrile vaid kaheksa ning praegu, Annas näitab taas kümme. Vaatasin Lõunas kevadkombekaid kui mõttetut kulutust. Nüüd aga ronisin bussi sabasse ja kraamisin nad koos mütsidega taas lagedale. Tere tulemast paradiisiaiast maa peale tagasi! Notsu juba uuris, kas ei saaks Võrru jäädagi. Vaatas sügalalt otsa ja leidis, et meie sõprade lapsed on vägagi edukalt ülikooli pääsenud:) Tjah.
Lõunas valitseb südasuvi. Mitte see troopika, mis sunnib mind rõskest kivikeldrist varju otsima, vaid mahe ja päikseline eesti suvi.
Termomeeter näitab sauna taga täisvilus, seal kuhu päike paistab vaid hilistel õhtutundidel, kakskümmend soojakraadi. Miinimumiks saime kaheksateist ja maksimumiks kakskümmend üks.
Lahutasime meelt naadi populatsiooni vähendades. Meil Notsuga on kaval plaan aiaääred puhtakssaada. Meesisend püstitas kasvuhoone, pikendasime maasilapeenart mitme meetri võrra ning külvasime esimesed seemned. Seekord katsetame lisaks oranzidele ja süsimstade ja lumivalgete porganditega. Panin maha paar meetrit pastinaaki ja kümmekond kaalikat ja peeti. Katsetan sama ka Nõmmel - sügisel vaatab, kus ja kas suuremad viljad valmivad.
Mini ja Midi olesklesid lühikestes riietes ning ise keerasin sääred-varrukad nii lühikeseks kui sain.
Koduteele asusime varakult - Midi ootab oma tänasele sünnipäevale külalisi. Adavereks jäi autotermomeetrile vaid kaheksa ning praegu, Annas näitab taas kümme. Vaatasin Lõunas kevadkombekaid kui mõttetut kulutust. Nüüd aga ronisin bussi sabasse ja kraamisin nad koos mütsidega taas lagedale. Tere tulemast paradiisiaiast maa peale tagasi! Notsu juba uuris, kas ei saaks Võrru jäädagi. Vaatas sügalalt otsa ja leidis, et meie sõprade lapsed on vägagi edukalt ülikooli pääsenud:) Tjah.
kolmapäev, 24. aprill 2013
Totaalne haigemaja
Viimati olin ma sama haige 1999. aasta veebruaris kõrvapõletikku põdedes.
Läksin eile kauplusesse süüa ostma ning palju ei puudunud, et oleksin sinna kokku vajunud. Iga liigutus ajab higistama, kuulmine puuub ja olemine on ähmane.
Midi terveneb, aga Mini häälitseb jätkuvalt kriuksuva uksehingena. Nagu sellistel juhtudel ikka, tuuritab Meesisend seekord samuti haigena kuskil riigi teises otsas.
Ja ma võtsin end kokku, toetasin kannad vastu maad ja nõudsin endale perearsti koju. Selleks kulusid mõned närvirakud, aga ta tuli siiski ja vaatas kodusolijad üle.
* Midi on OK. Kopsud krõbisevad paranejale kohaselt, jätkata ravi. Perearst arvas, et lasteaeda, aga mina arvan, et meile hetkel täiesti piisab kokkukorjastud viirustekomplektist.
* Mini on kontrolli all. Kopsud krõbisevad, köhib. Jätkata ravi ja paremaks läheb umbes nädala jooksul.
* Notsu alustab aururaviga (ohhooo, eksole)
* Mina olen kõige kehvemas seisus. Perearsti arvates põdesin läbi meie ühise viiruse, kuid sain tüsistuse põskkoopapõletiku näol. Viimane pidavat andma eriti halba enesetunnet koos kohinaga kõrvades ja peas. Raviks aur (irw), antibiootikum, rögalahtisti ACC ja Sudafed, mida võiks toime järgi ka Kosmoseks ümber nimetada.
Ja hetk tagasi pidasin ma telefonivestluse suvekuuma Madeiraga. Puhkusel viibiv vanaema kiuksus ja kähises telefoni kurtes, et hääl kadus nagu mutiauku. Ojee. Vat see veel puudus!
Läksin eile kauplusesse süüa ostma ning palju ei puudunud, et oleksin sinna kokku vajunud. Iga liigutus ajab higistama, kuulmine puuub ja olemine on ähmane.
Midi terveneb, aga Mini häälitseb jätkuvalt kriuksuva uksehingena. Nagu sellistel juhtudel ikka, tuuritab Meesisend seekord samuti haigena kuskil riigi teises otsas.
Ja ma võtsin end kokku, toetasin kannad vastu maad ja nõudsin endale perearsti koju. Selleks kulusid mõned närvirakud, aga ta tuli siiski ja vaatas kodusolijad üle.
* Midi on OK. Kopsud krõbisevad paranejale kohaselt, jätkata ravi. Perearst arvas, et lasteaeda, aga mina arvan, et meile hetkel täiesti piisab kokkukorjastud viirustekomplektist.
* Mini on kontrolli all. Kopsud krõbisevad, köhib. Jätkata ravi ja paremaks läheb umbes nädala jooksul.
* Notsu alustab aururaviga (ohhooo, eksole)
* Mina olen kõige kehvemas seisus. Perearsti arvates põdesin läbi meie ühise viiruse, kuid sain tüsistuse põskkoopapõletiku näol. Viimane pidavat andma eriti halba enesetunnet koos kohinaga kõrvades ja peas. Raviks aur (irw), antibiootikum, rögalahtisti ACC ja Sudafed, mida võiks toime järgi ka Kosmoseks ümber nimetada.
Ja hetk tagasi pidasin ma telefonivestluse suvekuuma Madeiraga. Puhkusel viibiv vanaema kiuksus ja kähises telefoni kurtes, et hääl kadus nagu mutiauku. Ojee. Vat see veel puudus!
Tänamata jäänud tänu
Üksteist aastat tagasi kaotasin ma esmakordselt usu meditsiini. Olin noor ema, keda iga paari nädala järel külastas punavalge kiirabiauto. Arstibrigaad ühendas murelikult mu veeni tilguti ning juhatas mu autosse. Enamasti lamasin vastuvõtutoas tunnikese või paar, misjärel naasesin. Kord läksin kiirabi kutsumise asemel ise ühte teise haiglasse ning seal pisteti mind kojusaatmise asemel statsionaari. Olin silmavalgeteni kollane. Varem polnud keegi maininud ravivõimalusi. Lõikus. Lihtne umbes tunniajaline lapraskoopiline lõikus, mille järgsel hommikul naasen paranenult koju.
Lõikus lükati määramatusse aega. Minu raviarst oli lugenud, et teatud juhtudel, mille hulka minagi kuulusin, laheneb probleem ajaga iseenesest.
Ja ma ootasin. Ootasin imet, mida ei sündinud. Külastasin raviarstiga kohtumiste vahel abitult kõikvõimalikke posijaid. Viimases hädas hanikisin netihämarustest Kaika Laine numbri koos kõnetunni aegadega.
Telefonile vastanud naisterahvas oli pigem tõre. "Mis Te tast tahate", küsis ta vastuseks mu palvele Lainega rääkida. "Keskea rõõmudest" tuntud Nigulil oli ju terve parkimisplats koos parkimiskorraldajatega. Arvasin, et Lainelgi vastab kõnetunnil keegi "registraator". Kuniks ma kokutasin ja vestlust kuidagi alustada ei suutnud, ütles Laine mulle ise, et ei saa mind aidata. Ta rääkis samas võru murdes, mida Meesisendi ema aastaid hiljem kõnelemas kuulsin. Ühekandiinimestena olla nad kaugelt sugulasedki. Laine sõnas mu diagnoosi ja soovitas minna tagasi arsti juurde. Lõigatakse lahti, ravitakse terveks ning narkoosigi pole mõtet peljata, oli tema sõnum. Kõne järel oli mul veel kaua helge ja soe olla.
Jah, kõik läkski hästi. Üks teine arst, kellega esimesest hetkest usaldus tekkis, lõikas. Järgmisel päeval lubati koju ning rohkem pole kiirabiauto sellel teemal mu kodumaja ette sõitnud.
Ma tahtsin tänada oma julgustajat, aga see tundus tobe. Hiljem tundus olevat tobedalt hilja. Nii ta jäi. Möödunud pühapäevast alates on sõnades tänamiseks igavesti hilja.
Aga tänutunne ei ole minu seest sugugi kadunud. Põletan rääkimise asemel ühe küünla mõeldes heale mälestusele heast inimesest.
Lõikus lükati määramatusse aega. Minu raviarst oli lugenud, et teatud juhtudel, mille hulka minagi kuulusin, laheneb probleem ajaga iseenesest.
Ja ma ootasin. Ootasin imet, mida ei sündinud. Külastasin raviarstiga kohtumiste vahel abitult kõikvõimalikke posijaid. Viimases hädas hanikisin netihämarustest Kaika Laine numbri koos kõnetunni aegadega.
Telefonile vastanud naisterahvas oli pigem tõre. "Mis Te tast tahate", küsis ta vastuseks mu palvele Lainega rääkida. "Keskea rõõmudest" tuntud Nigulil oli ju terve parkimisplats koos parkimiskorraldajatega. Arvasin, et Lainelgi vastab kõnetunnil keegi "registraator". Kuniks ma kokutasin ja vestlust kuidagi alustada ei suutnud, ütles Laine mulle ise, et ei saa mind aidata. Ta rääkis samas võru murdes, mida Meesisendi ema aastaid hiljem kõnelemas kuulsin. Ühekandiinimestena olla nad kaugelt sugulasedki. Laine sõnas mu diagnoosi ja soovitas minna tagasi arsti juurde. Lõigatakse lahti, ravitakse terveks ning narkoosigi pole mõtet peljata, oli tema sõnum. Kõne järel oli mul veel kaua helge ja soe olla.
Jah, kõik läkski hästi. Üks teine arst, kellega esimesest hetkest usaldus tekkis, lõikas. Järgmisel päeval lubati koju ning rohkem pole kiirabiauto sellel teemal mu kodumaja ette sõitnud.
Ma tahtsin tänada oma julgustajat, aga see tundus tobe. Hiljem tundus olevat tobedalt hilja. Nii ta jäi. Möödunud pühapäevast alates on sõnades tänamiseks igavesti hilja.
Aga tänutunne ei ole minu seest sugugi kadunud. Põletan rääkimise asemel ühe küünla mõeldes heale mälestusele heast inimesest.
pühapäev, 21. aprill 2013
Edasijõudnud aurutaja
Istume kõik vist sama viiruse küüsis. Sümptomiteks kurguvalu ja hobuseköha. Vastavalt soole, keha suurusele ja vanusele tuleme haigusega erinevalt toime. Ütleme, et Meesisend ja Mini on kõikse haigemad ja Midi püsib stabiilselt pahas tujus.
Oleme jõudnud staadiumisse, kus raviprotseduurid tuleb kanda graafikusse ning märkida ristiga "teostatud". Päevakava on järgnev.
Hommik:
Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl
Pulmocort 1/2 neebolit
Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl
15 minuti möödudes teine aur:
Pulmocort 1 neebol
Midi ravimid: 5 tilka Zyrtec +1 tbl Montelukast
Märkus: peale Pulmocorti loputada patsiendi nägu ja suu
Eellõuna:
Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl
Lõuna:
Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl
Pealelõuna:
Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl
Õhtu:
Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl
Pulmocort 1/2 neebolit
Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl
15 minuti möödudes teine aur:
Pulmocort 1 neebol
Midi ravimid: Sumamed (sai just läbi)
Märkus: peale Pulmocorti loputada patsiendi nägu ja suu
Niisiis. Üksteist (loe: ÜKSTEIST!) aurukorda päevas. Masinaks on Lastehaiglast Midi jaoks eraldatud Pari Junior Boy S. Kõik ravimid tuleb anda selle, kompressoriga, masinaga.
Lisaks on meil rendimasin Laica, mis töötab ultraheliga ning mille käivitan laste magamise ajaks soolaveega. Ravimeid sellega anda ei saa. Aeg-ajalt ärkan ka öösel ja lülitan masina sisse.
Kõik ravimid naksan nõelata süstlasse. Seejärel lisan nõela ja imen lisaks vajaliku koguse soolalahust. Seejärel eemaldan nõela ja süstin lahuse masinasse. Peale iga aurukorda tuleb masinat puhastada ja kuivatada.
Uutest oskustest olen õppinud avama klaasist vana kooli ampulle, mis sisaldavad adrenaliini. Vilumus:) Ostetud muide Nõmme kohalikust apteegist, kõik kirjad pakil ja ravimi infoleht ainult UKRAINA(!!!)keelne.
Arvestades, et ühe auruprotseduuri kestus ilma patsiendiga vaidlemata oleks umbes veerand tundi. Kumbki "klient" ei ole aga eriti koostöövalmis. Seega tuleb protseduure katkestada, veenda ja jätkata, katkestada... Vahepeal lisada multikaid - Määäää (Lammas Shaun) või Muumi (Lotte reis Lõunamaale)
Ja eriti kurb on see, et Mini hääl kõlab jätkuvalt nagu õlitamata uksehing ning Midi köhib aeg-ajalt kopsud pahupidi.
Igatahes olen ma selgeks saanud, et kui ühel päeval suureks saan, siis medõeks ja lasteaiakasvatajaks ei taha ma päris kindlasti saada. (Samas saavad tööoskused rohke harjutamisega selgeks)
reede, 19. aprill 2013
Üheksa kadunud minutit
Öösel kell kolm ja üksteist minutit tabas mind šokk. Näost sinine Mini röökis justkui viimast jõudu kokku võttes. Haarasin voodi kõrvalt telefoni ja paari sekundi pärast ühendus Häirekeskus.
Kõne ajal röökis Mini südantlõhestavalt kuniks ühel hetkel hingaine seiskus. Laps muutus lõdvaks ja hämaras toas tundus ta näovärv tumepunane.
Samal ajal selgitasin ma Häirekeskusele, et panin magama täiesti terve imiku, kellel ei olnud nohu, kes ei tõmmanud endale öösel läbi une keeksi kurku, kes pole iial varem nii karjunud, kellel ei olnud palavikku, kes ei olnud kukkunud.
Ja lõpuks, lõpuks soostuti mulle armulikult saata kiirabi.
Mingi refleks sundis mind iga kõõksatuse peale Mini jalgupidi üles tõstma ning õrnalt raputama. Mõne minuti pärast nägin vilkurit maja ees. Jooksin uksele ning mida polnud, oli oodatud kiirabi.
Uus kõne. Häirekeskus suisa pahandas - nemad ei teadvat kus kiirabi on, küllap tuleb.veelkord ühendus arstiga ja lõpuks, kuusteist minutit peale esimest kõned nad saabusid. Saabusid täiesti valest suunast, olid kurjadki.
Väljakutse oli põhjendatud- Minil oli tekkinud larüngiit. Aurutati adrenaliiniga, pakiti peale ja viidi Lastehaiglasse. Veetsime haigla ületäituvuse tõttu öö ilma igasuguste liialdusteta kunstnahaga kaetud puupingil. Kolmanda küsimise peale toodi lisaks ka tekk. Hommikul serveeriti suvalisest haiglast tuttavat kohvteed ning kaht külma klimpi, mis eelmises elus oli puder olnud. Kuus tundi hiljem ulatati voodipäevatasu arve ning sooviti kena paranemist.
Kiirabi väitis, et saabus viie minutiga eelnevalt ekslemata. Üheksa minutit varem väitis Häirekeskus, et kiirabi on teele saadetud.
Need üheksa minutit olid mu senise elu pikimad. Ma ei ole veel valmis sellest kirjutama ega arutama. Võib-olla ühel teisel päeval...
Kõne ajal röökis Mini südantlõhestavalt kuniks ühel hetkel hingaine seiskus. Laps muutus lõdvaks ja hämaras toas tundus ta näovärv tumepunane.
Samal ajal selgitasin ma Häirekeskusele, et panin magama täiesti terve imiku, kellel ei olnud nohu, kes ei tõmmanud endale öösel läbi une keeksi kurku, kes pole iial varem nii karjunud, kellel ei olnud palavikku, kes ei olnud kukkunud.
Ja lõpuks, lõpuks soostuti mulle armulikult saata kiirabi.
Mingi refleks sundis mind iga kõõksatuse peale Mini jalgupidi üles tõstma ning õrnalt raputama. Mõne minuti pärast nägin vilkurit maja ees. Jooksin uksele ning mida polnud, oli oodatud kiirabi.
Uus kõne. Häirekeskus suisa pahandas - nemad ei teadvat kus kiirabi on, küllap tuleb.veelkord ühendus arstiga ja lõpuks, kuusteist minutit peale esimest kõned nad saabusid. Saabusid täiesti valest suunast, olid kurjadki.
Väljakutse oli põhjendatud- Minil oli tekkinud larüngiit. Aurutati adrenaliiniga, pakiti peale ja viidi Lastehaiglasse. Veetsime haigla ületäituvuse tõttu öö ilma igasuguste liialdusteta kunstnahaga kaetud puupingil. Kolmanda küsimise peale toodi lisaks ka tekk. Hommikul serveeriti suvalisest haiglast tuttavat kohvteed ning kaht külma klimpi, mis eelmises elus oli puder olnud. Kuus tundi hiljem ulatati voodipäevatasu arve ning sooviti kena paranemist.
Kiirabi väitis, et saabus viie minutiga eelnevalt ekslemata. Üheksa minutit varem väitis Häirekeskus, et kiirabi on teele saadetud.
Need üheksa minutit olid mu senise elu pikimad. Ma ei ole veel valmis sellest kirjutama ega arutama. Võib-olla ühel teisel päeval...
esmaspäev, 15. aprill 2013
Üheteistkümnes.
Kesköö. Sättisin hommikuks kõik valmis. Täna üksteist aastat tagasi kell 3,42 sündis Väike Notsu. /Polnud üldse väike - pealt neljakilone/
Täna läks ta magama väga elevil olles - ikkagi viimane öö kümneaastasena. Kooli saab homme minna pidulikus vormis ja pakkuda nii klassikaaslastele kui aineõpetajatele kommi. (Vähemalt osad traditsioonid püsivad mutuumatutena läbi aastakümnete)
Mõned aastad tagasi sättis ta äratuskella oma sünnikellaajaks helisema. Põhjendas, et soovis näha, kuidas uus eluaasta tuleb. Tema kella ei kuulnud, küll aga olid ärkvel muud majalised :) Ja päris mitu aastat olen ma hommikul äratama minnes näinud ootusärevaid naeruvidukil silmi magajat teesklemas.
Kümnendat aastaringi lõpetades kannab ta jätkuvalt tagumikuni ulatuvat juuksesaba. Pikkust on tal pooleteise meetri jagu. Ta on jätkuvalt ülivõrdes tubli ja mõistlik tüdruk. Lisaks väga headele koolitulemustele jagub teda nii suusatrennidesse kui muusikakooli ja kõigele lisaks on mul temast suur abi ka kodus. Temas on suur ports hoolivust ja annus täiskasvanulikkust.
Sünnipäevakingiks ootab Notsu Ipadi, mida palus mitte segi ajada suvalise tahvelarvutiga, ic. Lubas kollektsioneerida klassikaaslastelt saadavad sünnipäevakingirahad ja lisada üle-eelmisel aastal sugulaselt saadud sajalise ja eelmisel aastal batuudiostust üle jäänud pisku ja palus, et mina omalt poolt samuti lisaksin. Kokku sai räägitud ka vanaemaga ning isegi eks lubas miskit. Kõlab nagu Naeri muinasjutus, aga see pisike vidin on tõesti arutult hinnaline.
Hommikusel õnnitlustseremoonial ootavad teda lisaks üheteistkümne küünlaga koogikestele... piletid Estonia teatrisse "Luikede järvele". Kõlab uskumatult, aga sellisegi unistuse noppisin lapse soovidest.
teisipäev, 9. aprill 2013
Kevad maanteel
Kevade saabumist ei näita vaid süvenev aukude arv Tallinna teedel.
Olude sunnil rändan kahe nädala jooksul viiel korral Tartusse ja tagasi. Imearstile ehk Kliinikumi manuaalteraapiasse. Kaks ja pool tundi sinna, kolm minutit garderoobis, kaksteist arstil, kolm garderoobis ja kaks ja pool tundi tagasi. Rännukomplekti kuuluvad peale minu veel Mini, Midi ja kaheksateist minutit lapsi hoidev Meesisend.
Kui Mini ja Midi nõustuvad meie poolt pakutava unega, on see päris mõnus viis segamatult juttu ajada.
Tänasel viietunnisel teekonnal vajutas juhirollis olnud Meesisend kolmel korral piduripedaali peaaegu põhja ning umbes samapalju korrigeeris sõidukiirust märgatavalt.
Suvised teeolud ja kihutamine käivad käsikäes. Meesisend tarvitab püsikiirusehoidjat, sättides selle 92 peale. Selle tempoga edeneme jõudsamalt käsijuhtimisest, kuna kiirus püsib sama nii tõusudel kui langustel.
Esmalt hämmastas mind hiigelsuur rekka, kes samasugusest ohtlikku möödasõitu sooritas. Möödasõidetav ja Meesisend pidurdasid mõlemad ning tõmbasid kraavi poole. Rekkamees vilgutas lisaks täistulesid.
Teineteise sabas kihutanud sama firma kirjadega kaubik ja pisike Renault Clio möödusid meist mitte pimedas vaid suisa kottpimedas kurvis, millele lisaks ka "pidev" joon tõmmatud. Clio kihutas kaubiku sabas mõnemeetrise pikivahega, mis sundis mind otsima, kas vastavatel autodel tõesti on automaatne pikivahe hoidja. (Ei leidnud, et oleks)
Kolmandana pühkis arusaamatuks jäänud marki helehall meist ilma igasuguste liialdusteta mööda nagu seisvast takistusest mahtudes täpselt meie ja vastutulnud rekka vahele.
Ja ma ei taha mõeldagi, et neljabal jälle...
Olude sunnil rändan kahe nädala jooksul viiel korral Tartusse ja tagasi. Imearstile ehk Kliinikumi manuaalteraapiasse. Kaks ja pool tundi sinna, kolm minutit garderoobis, kaksteist arstil, kolm garderoobis ja kaks ja pool tundi tagasi. Rännukomplekti kuuluvad peale minu veel Mini, Midi ja kaheksateist minutit lapsi hoidev Meesisend.
Kui Mini ja Midi nõustuvad meie poolt pakutava unega, on see päris mõnus viis segamatult juttu ajada.
Tänasel viietunnisel teekonnal vajutas juhirollis olnud Meesisend kolmel korral piduripedaali peaaegu põhja ning umbes samapalju korrigeeris sõidukiirust märgatavalt.
Suvised teeolud ja kihutamine käivad käsikäes. Meesisend tarvitab püsikiirusehoidjat, sättides selle 92 peale. Selle tempoga edeneme jõudsamalt käsijuhtimisest, kuna kiirus püsib sama nii tõusudel kui langustel.
Esmalt hämmastas mind hiigelsuur rekka, kes samasugusest ohtlikku möödasõitu sooritas. Möödasõidetav ja Meesisend pidurdasid mõlemad ning tõmbasid kraavi poole. Rekkamees vilgutas lisaks täistulesid.
Teineteise sabas kihutanud sama firma kirjadega kaubik ja pisike Renault Clio möödusid meist mitte pimedas vaid suisa kottpimedas kurvis, millele lisaks ka "pidev" joon tõmmatud. Clio kihutas kaubiku sabas mõnemeetrise pikivahega, mis sundis mind otsima, kas vastavatel autodel tõesti on automaatne pikivahe hoidja. (Ei leidnud, et oleks)
Kolmandana pühkis arusaamatuks jäänud marki helehall meist ilma igasuguste liialdusteta mööda nagu seisvast takistusest mahtudes täpselt meie ja vastutulnud rekka vahele.
Ja ma ei taha mõeldagi, et neljabal jälle...
esmaspäev, 8. aprill 2013
Isereguleerumine Tallinna moodi
Mälusopist meenub, et olen meediast lugenud arvamusavaldusi linnakiiruse vähendamise kohta. Stiilis, et vähendades kiirust kümne kilomeetri võrra tunnis väheneks liiklusõnnetuste arv mingi ühiku võrra ning vähendades veelgi enam, väheneks veel mingi ühiku võrra.
Eile kulgesin üle tüki aja Õie tänavat mööda Nõmmelt Männiku poole. Vasaku teepoole moodustas üks suur ebatasasus koos suuremate ja väiksemate aukudega, sekka mõni ekstra armas teravate äärtega löökauguke. Parem teeäär oli kaetud jätkuvalt jää ja lume seguga, lühidalt öeldes sõidetamatu, all peidus ilmselt teadagi mis. Ja tunnistan, et lisaks rehvidele olin tõsiselt hirmul ka bussi alusvankri tervise pärast.
Ühtäkki meenus mulle, et parim asi ühiskonnas on isereguleerumine. Ehk see, kui kodanikele ei kehtestata norme koos mittejärgimisele kaasnevate pööraste karistustega ning asjad loksuvad omasoodu soovitult paika. Tallinna linna sõidukiirus ongi ise reguleerunud. Nimetatud Õie ning liigagi paljudel teistelgi tänavatel pole vähimatki himu sõita suurima lubatud kiirusega, rääkimata kiiruse ületamisest. Kulgedes lubatud kiirus miinus paarkümmend kilomeetrit tunnis on saavutatud normi kehtestamata sõidukiiruse langemine ning suurenenud liiklusohutus ja teede remondist saab enamgi säästa, sest autosid jääb vähemaks ning kellele neid teid ikka vaja on...
Eile kulgesin üle tüki aja Õie tänavat mööda Nõmmelt Männiku poole. Vasaku teepoole moodustas üks suur ebatasasus koos suuremate ja väiksemate aukudega, sekka mõni ekstra armas teravate äärtega löökauguke. Parem teeäär oli kaetud jätkuvalt jää ja lume seguga, lühidalt öeldes sõidetamatu, all peidus ilmselt teadagi mis. Ja tunnistan, et lisaks rehvidele olin tõsiselt hirmul ka bussi alusvankri tervise pärast.
Ühtäkki meenus mulle, et parim asi ühiskonnas on isereguleerumine. Ehk see, kui kodanikele ei kehtestata norme koos mittejärgimisele kaasnevate pööraste karistustega ning asjad loksuvad omasoodu soovitult paika. Tallinna linna sõidukiirus ongi ise reguleerunud. Nimetatud Õie ning liigagi paljudel teistelgi tänavatel pole vähimatki himu sõita suurima lubatud kiirusega, rääkimata kiiruse ületamisest. Kulgedes lubatud kiirus miinus paarkümmend kilomeetrit tunnis on saavutatud normi kehtestamata sõidukiiruse langemine ning suurenenud liiklusohutus ja teede remondist saab enamgi säästa, sest autosid jääb vähemaks ning kellele neid teid ikka vaja on...
esmaspäev, 18. märts 2013
ogaliku filee
Meesisend hädaldas, et viimati sõpradega Peipsil käies oli tal mitmes kihis sulejopedes nii külm, et lisaks näonahale sai ka keha jäädavaid külmakahjustusi. Või midagi sarnast.
Ja sel korral Lõunasse saabudes pakkisin esmakordselt kaasa vaid need riided, mida me siin ka kasutanud oleme. Seega saabus Notsu ilma fliisita ja õhukese sooja pesu ning linnas patseerimiseks sobiliku õuevormiga. Kahtlesin sügavalt, kas sellises varustuses on tal Meesisendi sõpradega Peipsile üldse asja. Otsisin majast mõned lisahilbud ja Meesisendi sõber kinnitas, et niikuinii tuksub auto peaaegu kõrval. Ja noh, tema kirglikust kalamehest poeg, kelle pärast kogu janti peetakse on vaid paar aastat Notsust vanem.
Mindi varavalges. Lõuna paiku andsid nad teada, et on ales Peipsil. Päeva õhtusse veeredes saabus startimisest teavitav sõnum.
Õhtuks toodi mulle kastitäis ahvenaid, sekka kiiskasid ja paar suuremat särge. Notsut tabanud algaja talvise kalamehe õnn ning ta kala muudkui näkanud. Ja kalasaak kui päris aus olla, pole neil eales peamine. Peamine on seltskond värskes õhus. Notsu ussi õnge otsa panna ei oska (või teeb ikka veel nägu, et ei oska) ja kala õnge (tirgu) otsast ära võtta ei julge. Ilmselt oli ta parajaks tüütuseks :) Aga külm polevat olnud. Vähemalt mitte hullem kui suusatades. Päike paistnud ja jääpuuriga tehtud auku mõõtes saanud ta 70 cm jää paksuseks. Lõppes ka temaatiline hala maailma kõige igavama ja nõmedama koolivaheaja vetmise teemal.
Niisiis tõsteti mulle ukse vahelt sisse kastitäis kala soovitusega suuremad fileerida ja väiksemad kanadele jätta. Töö edenedes sain ma aru, miks vaid suuremad. Sest ka nendest suurematest jäi järele vaid pisuke filee. Puhaste kalade jaoks võetud kauss täitus vaevaliselt ja fileed polnuks nagu ahvena vaid ogaliku omad. Igatahes serveeritakse homme taas Peipsile minevatele kalameestele -naistele kartuli ahjuvormi värske kalaga.
NB! Puuahjus ja malmpajas valminud roogade on hoopis erinev maitse!
Ja sel korral Lõunasse saabudes pakkisin esmakordselt kaasa vaid need riided, mida me siin ka kasutanud oleme. Seega saabus Notsu ilma fliisita ja õhukese sooja pesu ning linnas patseerimiseks sobiliku õuevormiga. Kahtlesin sügavalt, kas sellises varustuses on tal Meesisendi sõpradega Peipsile üldse asja. Otsisin majast mõned lisahilbud ja Meesisendi sõber kinnitas, et niikuinii tuksub auto peaaegu kõrval. Ja noh, tema kirglikust kalamehest poeg, kelle pärast kogu janti peetakse on vaid paar aastat Notsust vanem.
Mindi varavalges. Lõuna paiku andsid nad teada, et on ales Peipsil. Päeva õhtusse veeredes saabus startimisest teavitav sõnum.
Õhtuks toodi mulle kastitäis ahvenaid, sekka kiiskasid ja paar suuremat särge. Notsut tabanud algaja talvise kalamehe õnn ning ta kala muudkui näkanud. Ja kalasaak kui päris aus olla, pole neil eales peamine. Peamine on seltskond värskes õhus. Notsu ussi õnge otsa panna ei oska (või teeb ikka veel nägu, et ei oska) ja kala õnge (tirgu) otsast ära võtta ei julge. Ilmselt oli ta parajaks tüütuseks :) Aga külm polevat olnud. Vähemalt mitte hullem kui suusatades. Päike paistnud ja jääpuuriga tehtud auku mõõtes saanud ta 70 cm jää paksuseks. Lõppes ka temaatiline hala maailma kõige igavama ja nõmedama koolivaheaja vetmise teemal.
Niisiis tõsteti mulle ukse vahelt sisse kastitäis kala soovitusega suuremad fileerida ja väiksemad kanadele jätta. Töö edenedes sain ma aru, miks vaid suuremad. Sest ka nendest suurematest jäi järele vaid pisuke filee. Puhaste kalade jaoks võetud kauss täitus vaevaliselt ja fileed polnuks nagu ahvena vaid ogaliku omad. Igatahes serveeritakse homme taas Peipsile minevatele kalameestele -naistele kartuli ahjuvormi värske kalaga.
NB! Puuahjus ja malmpajas valminud roogade on hoopis erinev maitse!
laupäev, 16. märts 2013
Saabus koolivaheaeg
Kolm neljandikku õppeaastast jäi eilsega seljataha. Notsu jaoks oli kolmanda veerandiku näol tegemist tegusa ja eduka perioodiga. Tundub, et "pikad distantsid" sobivad talle nii füüsiliselt kui vaimselt - see on juba neljas aasta, kus kolmas õppeveerand on kõige kergemini talutav. Järgneb uhke lapsevanema raport:
* Osalemine kuuel nädalavahetusel Swedbank / ERR noorte murdmaasuusaetapil - esimene suurem võistluskogemus tulemusega oma vanuseklassi keskpaigas.
* Osalemine Tallinna koolidevahelistel võistlustel III-V klasside hulgas. Individuaalselt neljas tulemus. Aasta vanem kooliõde noppis kolmanda koha. Tublid tulemused saavutasid veel kaks tüdrukut ja kokkuvõttes sai Notsu kool esikoha. Tänuks kiitus direktori käskkirjaga. (Ja täitsa uskumatu, et selline paberilipik seinal tekitas koolis-klassis palju positiivset tähelepanu)
* Muusikakooli heliredelite eksam, mille ettevalmistamiseks alates nullist jäi vaid kaks nädalat. Esmalt võitles laps pisaratega, kartes mitte jõuda. Viielise soorituse järel teatas, et polnud üldse raske.
Ja lõpuks see kõige-kõige-kõige
Sel veerandil oli klassis vaid kuus ainult viitega lõpetanud õpilast. Notsu jaoks tähendas see tööd, tööd ja veelkord tööd. Lisatööd matemaatikas vanaemaga, eneseületust inglise ja eesti keeles.
Ja see siiras rõõm saavutatu üle :) Ja... päratu väsimus. Seekord keeldus ta isegi laagris osalemast, põhjendades seda sooviga vaid puhata ja ennast välja magada.
* Osalemine kuuel nädalavahetusel Swedbank / ERR noorte murdmaasuusaetapil - esimene suurem võistluskogemus tulemusega oma vanuseklassi keskpaigas.
* Osalemine Tallinna koolidevahelistel võistlustel III-V klasside hulgas. Individuaalselt neljas tulemus. Aasta vanem kooliõde noppis kolmanda koha. Tublid tulemused saavutasid veel kaks tüdrukut ja kokkuvõttes sai Notsu kool esikoha. Tänuks kiitus direktori käskkirjaga. (Ja täitsa uskumatu, et selline paberilipik seinal tekitas koolis-klassis palju positiivset tähelepanu)
* Muusikakooli heliredelite eksam, mille ettevalmistamiseks alates nullist jäi vaid kaks nädalat. Esmalt võitles laps pisaratega, kartes mitte jõuda. Viielise soorituse järel teatas, et polnud üldse raske.
Ja lõpuks see kõige-kõige-kõige
Sel veerandil oli klassis vaid kuus ainult viitega lõpetanud õpilast. Notsu jaoks tähendas see tööd, tööd ja veelkord tööd. Lisatööd matemaatikas vanaemaga, eneseületust inglise ja eesti keeles.
Ja see siiras rõõm saavutatu üle :) Ja... päratu väsimus. Seekord keeldus ta isegi laagris osalemast, põhjendades seda sooviga vaid puhata ja ennast välja magada.
neljapäev, 14. märts 2013
Minu e-etteütlus
Kuidas peaksid sa, tuim inimeseloom, siin lumises põhjas, kus aastast aastasse õitseb viluses kaljuorus ilusa haisuga mürdike, aga kus Jüriöö ülestõusust ei leia kasvõi ühtainumat viisakat pilti, mida perekonnaalbumisse panna ja aeg-ajalt vaadata, kuidas peaksid sa oma ajalugu kirjutama? "Köhi, köhi pappi!" leelotas rehepapliku terrorirühmituse liider liitlasvägede babtistlikule kaplanile keset dekadentlikku Kirde-Euroopa ristisõda, mis ei jätnud kivi kivi peale.
Niisiis. Kaks viga. Komavea parandasin sisse teadlikult. Mõtlesin, et tegemist on tüngakohaga.
Baptistlik. On jah tugev "p" see teine :)
"Kirde-Euroopa" tahtnuks ma kirjutada ilmakaare väikese tähega, aga mõtlesin ta kohaks ja kirjutasin suurega.
Tõsi, minu töös esineb vaidluskohti, kus õige on nii ja teisiti. Olen ju gümnaasiumi lõpetanud 19 aastat tagasi...
Ma ei tea pea ühtegi eesti keele reeglit ja kirjutan keelevaistust. Kui põhikoolis tahtis klassijuhatajast eesti keele õpetaja mind kiusata ( ja seda ta nautis), palus ta mul põhjendada, MIKS ma nii või teisiti kirjutan. Ülikoolis kogesin mõistvamat suhtumist. Katrin Kern parandas mu tööd küll üpris punaseks, ent nentis, et mul on keskmisest väga palju vähem kirjavigu.
Hurraa, on vähemalt midagi, mis pole kodus kopitades kaduma läinud :)
Niisiis. Kaks viga. Komavea parandasin sisse teadlikult. Mõtlesin, et tegemist on tüngakohaga.
Baptistlik. On jah tugev "p" see teine :)
"Kirde-Euroopa" tahtnuks ma kirjutada ilmakaare väikese tähega, aga mõtlesin ta kohaks ja kirjutasin suurega.
Tõsi, minu töös esineb vaidluskohti, kus õige on nii ja teisiti. Olen ju gümnaasiumi lõpetanud 19 aastat tagasi...
Ma ei tea pea ühtegi eesti keele reeglit ja kirjutan keelevaistust. Kui põhikoolis tahtis klassijuhatajast eesti keele õpetaja mind kiusata ( ja seda ta nautis), palus ta mul põhjendada, MIKS ma nii või teisiti kirjutan. Ülikoolis kogesin mõistvamat suhtumist. Katrin Kern parandas mu tööd küll üpris punaseks, ent nentis, et mul on keskmisest väga palju vähem kirjavigu.
Hurraa, on vähemalt midagi, mis pole kodus kopitades kaduma läinud :)
kolmapäev, 13. märts 2013
Juhtmed näpus
Webasto ehk eelsoojendaja on üks autoabidele töö kindlustaja. Unustasin selle riistapuu pühaba õhtul välja lülitada ja esmaspäeval hommikul ei jõudnud aku enam starterit ringi vedada. Olin lubanud Notsut ja tema klassikaaslasi saata uisutamas. Enamgi, lapse uisud asetsesid kenasti mu juhiistme kõrval. Ja auto isegi "ei lubanud". Sain veelkord tunda, mida tähendab asjade edasilükkamine. Ega aku vähene jõudlus üleöö saabunud.
Niisiis seisin esmaspäeva hommikul herilasest tigedamana oma auto kõrval ning kirusin ja vandusin. Helistasin Meesisendile, kes õnnekombel lähistel asus ning kümnekonna minuti möödudes kohal lubas olla. Sättisin käivitusjuhtmed paigale ning jäin teisi otsi näpus hoides ootama.
Kokkuvõtlikult öeldes me autot käima ei saanudki. Aku tahtnuks pikemat kohapealset laadimist. Läksime poodi aj tegime plaanitud ostu teoks.
Küll aga möödus kodutänaval juhtmeotsad näpust seisvast Minukesest kümmekond autot. Oli vanemaid, suuremaid, väiksemaid. Selliseid "elektroonikat täis isendeid", millelt käivitusvoolu anda ei saanuks, ei täheldanud. Mitte ükski möödujatest ei peatunud ega pakkunud abi. Ükskõiksus hämmastas mind.
Niisiis seisin esmaspäeva hommikul herilasest tigedamana oma auto kõrval ning kirusin ja vandusin. Helistasin Meesisendile, kes õnnekombel lähistel asus ning kümnekonna minuti möödudes kohal lubas olla. Sättisin käivitusjuhtmed paigale ning jäin teisi otsi näpus hoides ootama.
Kokkuvõtlikult öeldes me autot käima ei saanudki. Aku tahtnuks pikemat kohapealset laadimist. Läksime poodi aj tegime plaanitud ostu teoks.
Küll aga möödus kodutänaval juhtmeotsad näpust seisvast Minukesest kümmekond autot. Oli vanemaid, suuremaid, väiksemaid. Selliseid "elektroonikat täis isendeid", millelt käivitusvoolu anda ei saanuks, ei täheldanud. Mitte ükski möödujatest ei peatunud ega pakkunud abi. Ükskõiksus hämmastas mind.
neljapäev, 7. märts 2013
Multivitamiin imikutele
Kodupostkasti potsatas Apteek märtsikuu kliendileht, loetav ka veebis:
http://www.apteek1.ee/data/assets/kliendileht%20marts.pdf
Multivitamiinitööstus on jõudnud ka imikuteni. Lehekülje 5 paremas ääres ehk ühel populaarsemal reklaamikohal ilutseb Wellkidi reklaamike: vitamiinid imikutele alates 4. elukuust - unikaalse koostisega tasakaalstatud kombinatsioon 14-st vitamiinist ja mineraalainest koos linaseemneõli ja linnaseekstraktiga.
Rulli aga 13 raha välja, ei mingit soovitust näiteks perearstiga konsulteerida...
Tule taevas appi, tõesti.
http://www.apteek1.ee/data/assets/kliendileht%20marts.pdf
Multivitamiinitööstus on jõudnud ka imikuteni. Lehekülje 5 paremas ääres ehk ühel populaarsemal reklaamikohal ilutseb Wellkidi reklaamike: vitamiinid imikutele alates 4. elukuust - unikaalse koostisega tasakaalstatud kombinatsioon 14-st vitamiinist ja mineraalainest koos linaseemneõli ja linnaseekstraktiga.
Rulli aga 13 raha välja, ei mingit soovitust näiteks perearstiga konsulteerida...
Tule taevas appi, tõesti.
teisipäev, 5. märts 2013
Pehme mööbel - pestud!
Olime punast diivanit ära viskamas. Lisaks tavalisele ajaga kogunevale mustusele vildikajäljed, toiduplekid jms mida kasvatamatute väikelastega peres kergelt koguneb.
Natuke kahju oli ka - sulepatjadega mugav sohva, päris-puidust konstruktsiooniga.
Kiskusin sulepatjadel katted maha, samuti konstruktsioonikatte ja toppisin pesumasinasse. Kuivatasin õues. Tuppa saabus nagu uus - värvilt särav ja hästilõhnav. Nüüd vaja konstruktsioonikattes üks kassi kraabitud kangadetail välja vahetada. Pole veel töö ettevõtjat - õmblejat leidnud :(
Järgmisena tuleb pesumasinasse toppida tugitoolid :) nende katted kahjuks maha ei käi.
Natuke kahju oli ka - sulepatjadega mugav sohva, päris-puidust konstruktsiooniga.
Kiskusin sulepatjadel katted maha, samuti konstruktsioonikatte ja toppisin pesumasinasse. Kuivatasin õues. Tuppa saabus nagu uus - värvilt särav ja hästilõhnav. Nüüd vaja konstruktsioonikattes üks kassi kraabitud kangadetail välja vahetada. Pole veel töö ettevõtjat - õmblejat leidnud :(
Järgmisena tuleb pesumasinasse toppida tugitoolid :) nende katted kahjuks maha ei käi.
esmaspäev, 4. märts 2013
Pliidil pöetud soeng
Meesisend on meil kodus ktegooriliselt keelanud küünalde põletamise. Aeg-ajalt räägib ta värvikalt, kuidas meie karvane kassilaadne olevus Miu lauale hüppaks, üle põlevate küünalde jalutaks ning seejärel välkkiirelt kardinate taha peitu sööstaks. (Meesisendi rahulolematus kassiga sama katuse all elamisest pole saladus. Ja antipaatia on vastastikune - kass ei otsi tema seltskonda.)
Keetsin tänasel padukiirel päeval pelmeene, et koolist-lasteaiast saabujatel oleks otsekohe midagi hamba alla pista. Mini põõnas turvahällis ilu-une jätku ning tekkinud vaikusehetke kasutasin ajaleheuudistesse süvenemiseks. Kuniks kärsahais häirivaks muutus. Gaasipliidil kees pott pelmeenidega. Pliidi kõrval istus hämmeldunud näoga kass, võngutades rahulolematult saba. Saba oli selleks hetkeks juba oluliselt vähem karvane ning muidu punane karvkate tipnes mustaks kõrbenud tuustidega. Õnneks oli ta leeke tõenäoliselt vaid riivanud ning viga sai vaid ülipikk karvkate, nahk kõrvetada ei saanud.
Niisiis, kass osaliselt pöetud, Kui harilikult ajan kiilaks keha ning jätan saba karvaseks, siis seekord on vastupidi.
Keetsin tänasel padukiirel päeval pelmeene, et koolist-lasteaiast saabujatel oleks otsekohe midagi hamba alla pista. Mini põõnas turvahällis ilu-une jätku ning tekkinud vaikusehetke kasutasin ajaleheuudistesse süvenemiseks. Kuniks kärsahais häirivaks muutus. Gaasipliidil kees pott pelmeenidega. Pliidi kõrval istus hämmeldunud näoga kass, võngutades rahulolematult saba. Saba oli selleks hetkeks juba oluliselt vähem karvane ning muidu punane karvkate tipnes mustaks kõrbenud tuustidega. Õnneks oli ta leeke tõenäoliselt vaid riivanud ning viga sai vaid ülipikk karvkate, nahk kõrvetada ei saanud.
Niisiis, kass osaliselt pöetud, Kui harilikult ajan kiilaks keha ning jätan saba karvaseks, siis seekord on vastupidi.
neljapäev, 28. veebruar 2013
Pool aastat
Ja oligi eile jälle "tordipäev" - Mini sai pooleaastaseks. Vanaema tõi kingituseks pisikese suuga sobiva nimelise hõbelusika, keetsime pisemast omakasvatatud kõrvitsast püreesupi ja valmistasime Minile esimese teelusikatäie kõrvitsapüreed. Süütasime tordil kuus küünalt ja pildistasime. Paar lähemat sõpra õnnitlesid telefonitsi.
Notsu kuusünnipäeva-fotodel istuvad reas külalised. Laud on lookas ehk tordile lisandusid ka suupisted ja praad. Igal tulijal oli lapsele ka sümboolne "kingike". Midi sünnipäevakesi tähistasime hoopis tagasihoidlikumalt ning Mini pidupäevadel istume pereringis.
Samamoodi kujuneb ka kuusünnipäevadel karvase mõmmikuga "mõõdupildistamine". Notsu kandis kauneid kleidikesi, Midi riietasin lihtsalt kenaks ja Mini fotodel lamavad kompositsioonis kõik kolm...
Võrdlus jätkub kõiges muus - savijalajäljes, fotode arhiveerimises albumisse, mänguasjades, beebialbumisse kirjutamises. Üha harvemini viitsin ma suhelda sõbrannadega ja peeglissegi heidan pilgu vaid hommikuti. Kui ma kauplustest olen kõigile kolmele valikud teinud, siis on kas raha või viitsimus lõppenud. Nii ongi mul aktiivses kasutuses umbes kaks paari teksaseid ja sama palju teesärke.
Ma olen ikka mõelnud, et elus on just nii palju ilusaid ja pidulikke hetki kui neid ise tekitad. Viimasel ajal olen laisaks muutunud ja mugavusele alla vandunud. Ei jõua füüsiliselt ega jaksa vaimselt. Ometi on peredes rohkemgi lapsi! Neljalapselisi tunnen isiklikult mitut. Imetlen nende elusädet ja mõtlen, kust see ometi pärineb...
Notsu kuusünnipäeva-fotodel istuvad reas külalised. Laud on lookas ehk tordile lisandusid ka suupisted ja praad. Igal tulijal oli lapsele ka sümboolne "kingike". Midi sünnipäevakesi tähistasime hoopis tagasihoidlikumalt ning Mini pidupäevadel istume pereringis.
Samamoodi kujuneb ka kuusünnipäevadel karvase mõmmikuga "mõõdupildistamine". Notsu kandis kauneid kleidikesi, Midi riietasin lihtsalt kenaks ja Mini fotodel lamavad kompositsioonis kõik kolm...
Võrdlus jätkub kõiges muus - savijalajäljes, fotode arhiveerimises albumisse, mänguasjades, beebialbumisse kirjutamises. Üha harvemini viitsin ma suhelda sõbrannadega ja peeglissegi heidan pilgu vaid hommikuti. Kui ma kauplustest olen kõigile kolmele valikud teinud, siis on kas raha või viitsimus lõppenud. Nii ongi mul aktiivses kasutuses umbes kaks paari teksaseid ja sama palju teesärke.
Ma olen ikka mõelnud, et elus on just nii palju ilusaid ja pidulikke hetki kui neid ise tekitad. Viimasel ajal olen laisaks muutunud ja mugavusele alla vandunud. Ei jõua füüsiliselt ega jaksa vaimselt. Ometi on peredes rohkemgi lapsi! Neljalapselisi tunnen isiklikult mitut. Imetlen nende elusädet ja mõtlen, kust see ometi pärineb...
teisipäev, 26. veebruar 2013
Ostunimekiri ja hinnad
Üle-eelmisel nädalal Helesinist Unistust vaatamas käinud ostja juhtis mu tähelepanu klõbinale mootoris. Oli ilmselt oskaja inimene, sest minu vägagi autospetsist sõber seda kapoti all karbikesi avamata ei kuulnud. Lahtilammutatult vaatas mootorist vastu kaks väsinud tõukurit ja üks väsinud nookur ning kolm katkist ühendusklambrit. Tükihind vastavalt 26 ja 9 eurot ja kulu 20 tükki. Ühekaupa ei vahetata. Lisandub klapikambrikaanetihend 59 raha väärtuses.
Eile hommikul kukkus kokku Peugeot lõpuni kulunud sidur. Ilma ühegi eelmärgita. Et prantslaste siduri ehitus on teistsugune kui muudel autodel (loe: ei ole normaalne, sest käib tagurpidi), siis purunes ka sidurikorv. Remondikomplekti hind 219 raha, millest õnnestus saada soodustus tänu tuttavale hulgikliendile.
Kummastki töörahast ei ole veel räägitud. Õnneks ei seondu kumbki parandus elektri ega elektroonikaga ning seega on remontijaks mu autode igiammune "vanakoolimehest" ihuarst. Soodne ja asjalik, kuid kummalgi autole kulub temalgi vähemalt tööpäev. Prantslase puhul tuleb eemaldada käigukast...
Eelmisel nädalal hävis mul kaks hambaplommi. Ühel hambal tuli suretada närv. Kulu enne juurte täitmist pealt 100 raha, samapalju ilmselt juurde plommimise ja juuretäidise eest. Teise asendamisega ei ole veel alustatudki... Paraku imbub ajutise plommi vahelt mingit ravimit suhu ja kuidagiviisi pean õhtul linna pääsema.
Et i-le täpike peale saaks, kukkus hommikul eest eelmisel aastal ostetud postkasti uks! :))
Nagu sellistel puhkusel ikka on meesisend komandeeringus. Tema kohalolek parandaks olemist vaid moraalselt. Tema tööautoga pääseksin ehk kesklinna hambaarstilegi.
Istun kodus "vangis" ja otsin häid asju.
* Helesinise Unistuse veale saime jälile enne kui klapid untsu läinuks.
* Kuni aastase lapse vanemale on ette nähtud hambaravihüvitis suuruses (naerukoht). Aga ta on siiski olemas!
* Notsu sai matemaatika kontrolltöö jälle viie ning itsitas, et tal on lootust tunnistusele saada matemaatikas viis pluss.
* Kõik lapsed on terved.
Aga euro ja krooni väärtusevahe kahaneb iga kuuga. Arvutasin vahelduseks eurokalkulaatoriga hinnad üle ja sain vägagi kummalise tulemuse. Krooniajal võinuks seda utoopiliseks laristamiseks nimetada.
Eile hommikul kukkus kokku Peugeot lõpuni kulunud sidur. Ilma ühegi eelmärgita. Et prantslaste siduri ehitus on teistsugune kui muudel autodel (loe: ei ole normaalne, sest käib tagurpidi), siis purunes ka sidurikorv. Remondikomplekti hind 219 raha, millest õnnestus saada soodustus tänu tuttavale hulgikliendile.
Kummastki töörahast ei ole veel räägitud. Õnneks ei seondu kumbki parandus elektri ega elektroonikaga ning seega on remontijaks mu autode igiammune "vanakoolimehest" ihuarst. Soodne ja asjalik, kuid kummalgi autole kulub temalgi vähemalt tööpäev. Prantslase puhul tuleb eemaldada käigukast...
Eelmisel nädalal hävis mul kaks hambaplommi. Ühel hambal tuli suretada närv. Kulu enne juurte täitmist pealt 100 raha, samapalju ilmselt juurde plommimise ja juuretäidise eest. Teise asendamisega ei ole veel alustatudki... Paraku imbub ajutise plommi vahelt mingit ravimit suhu ja kuidagiviisi pean õhtul linna pääsema.
Et i-le täpike peale saaks, kukkus hommikul eest eelmisel aastal ostetud postkasti uks! :))
Nagu sellistel puhkusel ikka on meesisend komandeeringus. Tema kohalolek parandaks olemist vaid moraalselt. Tema tööautoga pääseksin ehk kesklinna hambaarstilegi.
Istun kodus "vangis" ja otsin häid asju.
* Helesinise Unistuse veale saime jälile enne kui klapid untsu läinuks.
* Kuni aastase lapse vanemale on ette nähtud hambaravihüvitis suuruses (naerukoht). Aga ta on siiski olemas!
* Notsu sai matemaatika kontrolltöö jälle viie ning itsitas, et tal on lootust tunnistusele saada matemaatikas viis pluss.
* Kõik lapsed on terved.
Aga euro ja krooni väärtusevahe kahaneb iga kuuga. Arvutasin vahelduseks eurokalkulaatoriga hinnad üle ja sain vägagi kummalise tulemuse. Krooniajal võinuks seda utoopiliseks laristamiseks nimetada.
reede, 15. veebruar 2013
Petukatse "autoostul"
Meie Helesinine Unistus ootab uut omanikku. Kuulutuse avaldamise päeval sain e-kirja kelleltki kodanik alexsan388@gmail.com - ilt. Tüüp kirjutas:
tere olen väga huvitatud sellest, mida olen näinud nii .... Ma tahan teada tegelik price.here sinult viimane ... SEOSES
Järgnes link.
Mõtlesin ülesostjatele, kes autodele huupi odavpakkumisi teevad ja kirjutasin, et me ei räägi hinnast kirja teel. Vastu saabus hetke möödudes. Alex Santiago kirjutas:
tere olen väga huvitatud sellest, mida olen näinud nii .... Ma tahan teada tegelik price.here sinult viimane ... SEOSES
Järgnes link.
Mõtlesin ülesostjatele, kes autodele huupi odavpakkumisi teevad ja kirjutasin, et me ei räägi hinnast kirja teel. Vastu saabus hetke möödudes. Alex Santiago kirjutas:
Kui see oli viimane hooldada, kui kaua olete omandis on? ja milline on teie kõige madalama hinna. Samuti tahaksin teada, kuidas maksta, sest ma olen kohe huvi osta seda ja ma ei saa tulla oma kodumaale, ma eelistaks internetis pangaülekandega, sest ma arvan, et lihtsaim viis kasutada krediitkaarte ohutult ja on ohutu ja usaldusväärne makseviis. Ütle mulle oma hind. Loodan kuulda varsti ja ma teen kõik ettevalmistused transpordiga teda tuleb transportida mu kodu on Ameerika Suurbritannias. Kui võimalik, võite saata mulle veel hiljuti foto või video element?
Eriti meeldis mulle saadud kirjast Ameerika Suurbritannia :) Niisiis, pettur. Ja kirjutasin, et ei müü talle oma autot.
Sain ahastuses "ostjalt" veel ühe kirja:
Tere, Ma nõudis PayPal sest mul ei ole ligipääsu oma pangakonto internetis kui ma ei ole internetipanka ja ma ei saa minna panka olemuse tõttu minu töö, kuid ma ei maksa minu PayPal konto, kuna mul on mu pank a / c külge pandud, ma tahan, et sa annad mulle oma PayPali aadressile, et ma saaks teha makseid asap kirje ja pls, kui teil ei ole payPal kontot, siis see on väga lihtne loodud, minge www.paypal.com ja saan seda luua, kui olete ehita i on vaja ainult e-posti aadress, mida kasutad registreerimiseks payPal et panna raha kaudu.
Kurb. Väga kurb on elada kodumaast eemal ja mitte omada ligipääsu panka . Kuid otsustasin oma auto endale hoida.Tagantjärele mõeldes oleks võinud petturiga kaasa mängida.
reede, 18. jaanuar 2013
Naljakas lugu hõõglambipirnist *
Ühe suurema või ka väiksema kaliibriga sümpoosiumi käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi võtma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik. Kõik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja siis korraga põleb lambipirn sirinaga läbi. Et ainsa valguallikata kiskus atmosfäär sellise koosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati kuhu vaja. Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle õrnalt lauale pani. Siis kruvis remondimees tunketaskust võetud uue ja funktsioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis doktoritele kena olemist ja lahkus.
Matemaatik soojendab paksu põhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates - "Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, nii et sokkel väljapoole jääb, siis seda sealt enam kätte ei saa?" Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens - kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu - peab ka välja tulema! Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt enam ei tule (kontrollitud ja teaduslik fakt!)
Paus. Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde ka mitte millesti aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga. Lõpuks näitavad talle kannatanut. Naerukrampides õde ei ole muuks suuteline, kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja lamp tuleb välja. Ainult et pea on veidralt kuklas ja suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs: 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.
Lahkuvad. Istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes: "No ei ole selline asi võimalik" Ja lükkab lambi endale suhu. Takso keerab ringi, sisenevad traumapunkti, tõstavad valveõe põrandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades anab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad. Võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.
Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söandab lõpuks küsida, milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu... Keeravad takso ringi ja sõidavad traumapunkti. Õde ei anna enam sellevõrra rahustadagi, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sõnadega: "Muidu, raisk, jäätegi mul siin hommikuni käima!"
Sõidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa. Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga kõnniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab auto käskivalt seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib:"Ja kuhu sa neid imbetsille vead???" Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib: "Mis kuradi imbetsille, siin autos on kolm teaduste doktorit!" Ja räägib võmmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Suust paistab tal hõõglambi sokkel. Keeravad ringi, sõidavad traumapunkti. Õde leti taga nad elustada ei püüagi - joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele ja kirurg avab - endal pea kuklas ja suu pärani lahti
*autor teadmata, kirjaviis muutmata.
Matemaatik soojendab paksu põhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates - "Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, nii et sokkel väljapoole jääb, siis seda sealt enam kätte ei saa?" Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens - kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu - peab ka välja tulema! Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt enam ei tule (kontrollitud ja teaduslik fakt!)
Paus. Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde ka mitte millesti aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga. Lõpuks näitavad talle kannatanut. Naerukrampides õde ei ole muuks suuteline, kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja lamp tuleb välja. Ainult et pea on veidralt kuklas ja suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs: 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.
Lahkuvad. Istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes: "No ei ole selline asi võimalik" Ja lükkab lambi endale suhu. Takso keerab ringi, sisenevad traumapunkti, tõstavad valveõe põrandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades anab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad. Võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.
Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söandab lõpuks küsida, milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu... Keeravad takso ringi ja sõidavad traumapunkti. Õde ei anna enam sellevõrra rahustadagi, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sõnadega: "Muidu, raisk, jäätegi mul siin hommikuni käima!"
Sõidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa. Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga kõnniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab auto käskivalt seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib:"Ja kuhu sa neid imbetsille vead???" Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib: "Mis kuradi imbetsille, siin autos on kolm teaduste doktorit!" Ja räägib võmmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Suust paistab tal hõõglambi sokkel. Keeravad ringi, sõidavad traumapunkti. Õde leti taga nad elustada ei püüagi - joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele ja kirurg avab - endal pea kuklas ja suu pärani lahti
*autor teadmata, kirjaviis muutmata.
neljapäev, 17. jaanuar 2013
reklaami ohver
Kord kui "kodukeemilises" mitme toote soodustuse olemasolu kohta pärisin, öeldi, et soodushinnad on laste riiete puhastamisel. Loomulikult seadsin ma Notsu pika villase mantliga sammud samasse.
Ulatasin mantli üle leti: "Laste."
Tädi sealpool letti vaatas mind ja kergitas kulme.
Näitasin talle suurusnumbrit 152-158, millel lisaks ka vanusetähis.
Tädi hakkas naerma, et see mahub tallegi selga. (Oli jah selline kiitsakas ja pisike). Seejärel näitas ta mulle hinnakirja, milles suurelt: SOODUSHIND LASTERÕIVASTELE. All aga peaaegu loetamatult tärnikesega "Kuni suuruseni 110".
Ahsoo. Mõtisklesin hetke määratluse "laps" olemuse üle. Midi kannab hetkel rõivaid 98-104 ja Mini 74-80. Paari aasta möödudes, lasteaiaealisena, kannab Midi suurust 110, mis vanuselise määratluse järgi viieaastastele mõeldud. Sealt edasi ta enam lastele käiva soodustuse alla ei mahu :S
Mitte, et kokkuhoitav summa elulise tähtsusega oleks, pigem on haledalt ja naljakalt kurb.
Ulatasin mantli üle leti: "Laste."
Tädi sealpool letti vaatas mind ja kergitas kulme.
Näitasin talle suurusnumbrit 152-158, millel lisaks ka vanusetähis.
Tädi hakkas naerma, et see mahub tallegi selga. (Oli jah selline kiitsakas ja pisike). Seejärel näitas ta mulle hinnakirja, milles suurelt: SOODUSHIND LASTERÕIVASTELE. All aga peaaegu loetamatult tärnikesega "Kuni suuruseni 110".
Ahsoo. Mõtisklesin hetke määratluse "laps" olemuse üle. Midi kannab hetkel rõivaid 98-104 ja Mini 74-80. Paari aasta möödudes, lasteaiaealisena, kannab Midi suurust 110, mis vanuselise määratluse järgi viieaastastele mõeldud. Sealt edasi ta enam lastele käiva soodustuse alla ei mahu :S
Mitte, et kokkuhoitav summa elulise tähtsusega oleks, pigem on haledalt ja naljakalt kurb.
pühapäev, 13. jaanuar 2013
Väljaspool, tõkkepuu taga
Miniga ujuma minnes haarasin kiiruga kaasa eelmisel õhtul pakitud koti saunalinade ja ujumisriietega. Esikulauale ununesid mobiiltelefon ja rahakott. Tõkkepuu ees seisin silmitsi kurva faktiga, et pean seekordsest ujumisest loobuma (ja kaotan ühe Haigekassa poolt tasustatud taastusravikorra) või parkima eemale. Polnud mul üheski taskus ega autolaekas hädavajalikku viitkümmet senti ega mobiiltelefoni, millega avada-sulgeda tõkkepuud.
Peale uue parkimiskorra kehtestamist otsisin lähimaid tasuta parkimisvõimalusi ning mõlema puhul näpistab parkija tegelikult kellegi teise privaattsoonist tükikese. Üks võimalus on jätta auto Retke tee ühe majakompeksi hoovi (kus elanikegi autodele piisavalt ruumi pole). Teine variant on parkida Tervise tänavale rehviparanduse hoovi. (kuhu kokku mahubki vast kümmekond autot).
Valisin ühe ebameeldivatest ning tuvastasin, et õnneks vedeleb pagasiruumis jätkuvalt Midi käru. Lastehaiglasse sisse veeredes selgus, et käru oli siiski vale valik - kärude hoiukohad on küll välisukse juures olemas, ent luku peab iga kärutaja ise kaasa võtma. Lõpp osutus nukraks - seisin nagu kasvatamatu koolitüdruk ning proua töötaja sõitles mind /puhastatud ja kuivatatu/ rehvidega käruga majas ringlemise eest.
Eelnevalt läbisin 10x massaažikuuri ning tasusin parkimise eest "omaosaluse" 10x50 senti = 5 eurot. Kui mälu mind taas alt ei vea, tasun seekord 9x50 senti ehk 4,50 eurot. Kokku siis 9,50 eurot taastusravi võimaluse eest. Muidugi ei keela keegi mul liikuda jalgsi või ühistranspordiga.
Paraku on lasteaias tuulerõuged ning püüdes Mini haigestumist käesoleval aastal vältida, hoiame ka Midi kodus ning ujumispäevadel viin ta tunnikeseks Meesisendi töö juurde. Võiksin ju liikuda ühistranspordiga, mis sellest aastast meile enam mitte soodushinnaga, vaid suisa tasuta. Aga ringike kodust kesklinna, sealt Mustamäele ja Kesklinna kaudu koju võtaks kes-teab-kui-kaua-aega. Liiati paikneb lähim bussipeatus Meesisendi töö juurest umbes pooleteise kilomeetri kaugusel kõnniteedeta piirkonnas.
Lugesin netiotsingus mõned teemakohased artiklid läbi, aga asjalikku põhjendust tasuta parkimisaja vähendamisele ei selgunudki. Tõsi on, et tasuta veerandtunniga jõuab parkida ja lapsega maja siseneda ning hea õnne korral üleriided riietehoidu anda. Lastehaigla haldusjuht viitas küll vajadusele tõrjuda parklast kõrvalisi parkijaid, ent ei pidanud võimalikuks seostada parkimist registratuurist väljastatava paberikesega. Miks mitte näiteks registreerida haigla patsiendil parkimine nagu K-Rauta Tondi kaupluses?
Igatahes ootab mind lisaks taastusravile ees ka silmaarsti külastus kahe suurema lapsega (tõenäoline kulu 2x1 eurot). :( Ja juurde võib lisada, et neuroloogi ja järgnenud uuringu visiit Miniga maksis samuti 2x1 euro, ortopeedi külastus Mini ja Midiga samuti 2x1 euro. Kui pisukesed summad järjest kokku lugeda, saab kolme lapse ja kolme kuu peale kenakese 15 eurot kokku :(
Peale uue parkimiskorra kehtestamist otsisin lähimaid tasuta parkimisvõimalusi ning mõlema puhul näpistab parkija tegelikult kellegi teise privaattsoonist tükikese. Üks võimalus on jätta auto Retke tee ühe majakompeksi hoovi (kus elanikegi autodele piisavalt ruumi pole). Teine variant on parkida Tervise tänavale rehviparanduse hoovi. (kuhu kokku mahubki vast kümmekond autot).
Valisin ühe ebameeldivatest ning tuvastasin, et õnneks vedeleb pagasiruumis jätkuvalt Midi käru. Lastehaiglasse sisse veeredes selgus, et käru oli siiski vale valik - kärude hoiukohad on küll välisukse juures olemas, ent luku peab iga kärutaja ise kaasa võtma. Lõpp osutus nukraks - seisin nagu kasvatamatu koolitüdruk ning proua töötaja sõitles mind /puhastatud ja kuivatatu/ rehvidega käruga majas ringlemise eest.
Eelnevalt läbisin 10x massaažikuuri ning tasusin parkimise eest "omaosaluse" 10x50 senti = 5 eurot. Kui mälu mind taas alt ei vea, tasun seekord 9x50 senti ehk 4,50 eurot. Kokku siis 9,50 eurot taastusravi võimaluse eest. Muidugi ei keela keegi mul liikuda jalgsi või ühistranspordiga.
Paraku on lasteaias tuulerõuged ning püüdes Mini haigestumist käesoleval aastal vältida, hoiame ka Midi kodus ning ujumispäevadel viin ta tunnikeseks Meesisendi töö juurde. Võiksin ju liikuda ühistranspordiga, mis sellest aastast meile enam mitte soodushinnaga, vaid suisa tasuta. Aga ringike kodust kesklinna, sealt Mustamäele ja Kesklinna kaudu koju võtaks kes-teab-kui-kaua-aega. Liiati paikneb lähim bussipeatus Meesisendi töö juurest umbes pooleteise kilomeetri kaugusel kõnniteedeta piirkonnas.
Lugesin netiotsingus mõned teemakohased artiklid läbi, aga asjalikku põhjendust tasuta parkimisaja vähendamisele ei selgunudki. Tõsi on, et tasuta veerandtunniga jõuab parkida ja lapsega maja siseneda ning hea õnne korral üleriided riietehoidu anda. Lastehaigla haldusjuht viitas küll vajadusele tõrjuda parklast kõrvalisi parkijaid, ent ei pidanud võimalikuks seostada parkimist registratuurist väljastatava paberikesega. Miks mitte näiteks registreerida haigla patsiendil parkimine nagu K-Rauta Tondi kaupluses?
Igatahes ootab mind lisaks taastusravile ees ka silmaarsti külastus kahe suurema lapsega (tõenäoline kulu 2x1 eurot). :( Ja juurde võib lisada, et neuroloogi ja järgnenud uuringu visiit Miniga maksis samuti 2x1 euro, ortopeedi külastus Mini ja Midiga samuti 2x1 euro. Kui pisukesed summad järjest kokku lugeda, saab kolme lapse ja kolme kuu peale kenakese 15 eurot kokku :(
Tellimine:
Postitused (Atom)
