Vajutasin kanna pidurina vastu maad - aitab. Tänasega lõppes aktiivne loenguteperiood ning esmaspäevast algab eksamisess. Põhikoolis on lõppemas viimane õppenädal ning algamas üritusteseeria ning lasteaias toimub jõulupidu.
Varasügisene otsus ülikooli edasi minna oli selgelt liiast. Hea ajaplaneerimise ning suurepäraste "hallide kardinalide" armeega saab kahe väikelapse kõrvalt küll ülikoolis käidud, ent nautimisest on niisugune elu kaugel.
Mõned tähelepanekud.
Esmalt ülikoolil ja ülikoolil on vahe sees. Mina olen sattunud "pedasse" sõna kõige otsesemas mõttes. Umbes kord nädalas jäävad loengud üleöö ära või tõstetakse mõnele teisele kuupäevale. Juhendava õppejõu ega tema assistendiga ei saa ühendust ka kolme kirja kirjutamise järel ning kahe nädala jooksul. Tagasisidet tehtud tööle pole mõtet küsima minna kui "musta nimekirja" sattuda ning "E"-le hinnatud ei plaani saada. Vähemalt tean ma nüüd, peale pikki aastaid meediaelu, et "kirjutamiseks puudub mul igasugune oskus". Hää, et niigi läits ja enne pinsipõlve välja öeldi :)
Siiski. Esineb imelisi õppejõude. Selliseid, kes säraga silmis loenguid ja seminare peavad. Neid on vähemus, kuid nad suudavad tekitada isu hariduse järele. Sellised loengud kulgevalt sujuvalt ja rahulikult, küsimused saavad selged vastused või soovitatava kirjanduse ja loeng või seminar jätkub. Mul on oma lemmikõppejõud, kelle laialdasi teadmisi imetlen.
Kolmandaks. Eestikeelne magistriõpe on tõesti välja suremas nagu PM mõnda aega tagasi kirjutas. Igaks loenguks tuleb põhjalikult läbi töötada umbes 20-50 lk ingliskeelset teadusteksti. Minu vana pea loeb sõnaraamatu seltsis ning mõnda lauset tõlgin ja jäängi tõlkima... Seminarides tekib sageli arutelu KUIDAS konkreetset sõna või lauset tõlkida võiks. Alguses imestasin mõned üliõpilaste soovi esitada töid inglise keeles, tänaseks juba mõistan neid. Puudub eestikeelne erialane sõnavara ning muudkui tuletatakse. Ja ometi võiks teaduskeele arendamiseks need paganama tekstid ju ÜKS KORD korrektselt tõlkida ning edaspidi saaksid üliõpilased aastast aastasse emakeelset teksti lugeda.
Neljandaks. Kuivõrd lihtne ja armas oli too esimene ülikool. Ma mõtlen korduvalt, kas meid poputati vaid seetõttu, et tasusime oma õpingute eest ise?
Ees seisab mitu keerulist eksamit. Magtöö teema kaitsmine, mis esimeses ülikoolis seisnes juhendajate omavahelises kokkuleppele jõudmises. Näis.
reede, 13. detsember 2013
neljapäev, 31. oktoober 2013
Pole paberit
Õhtul oli üks neist haruldastest vaikusehetkedest kui kõik millegiga tegelesid. Mini mängis esimese korruse elutoa põrandal autodega. Midi istus Notsuga tema toas ja vaatas telekat. Meesisend lebas keskendunult diivanil.
Notsu ronis trepist alla. Pärisin, millega Midi tegeleb. Notsu teatas, et pole Midit juba tükimat aega näinud. Ta vaadanud üksi üht oma lemmikseriaalidest.
Lippasin trepist üles ja leidsin alasti Midi oma voodist teki alla peitunult. :D Midi keha esipoolt katsid ühtlaselt kolmeaastase käega joonistatud ringid, igal sees täpp. Katavad siiani, sest kirjutusvahendi näol oli tegemist veekindla markeriga. Notsu joonistas Midi protestist hoolimata ühe traktori tagumiku peale lisaks...
Notsu ronis trepist alla. Pärisin, millega Midi tegeleb. Notsu teatas, et pole Midit juba tükimat aega näinud. Ta vaadanud üksi üht oma lemmikseriaalidest.
Lippasin trepist üles ja leidsin alasti Midi oma voodist teki alla peitunult. :D Midi keha esipoolt katsid ühtlaselt kolmeaastase käega joonistatud ringid, igal sees täpp. Katavad siiani, sest kirjutusvahendi näol oli tegemist veekindla markeriga. Notsu joonistas Midi protestist hoolimata ühe traktori tagumiku peale lisaks...
pühapäev, 20. oktoober 2013
Nohik?
Reedel saabus koju viienda klassi viieline tunnistus. Notsu oli ebaharilikult puhevil. Selgus, et just tema oli esimesel veerandil klassi parim õpilane ehk siis ainumas, kelle tunnistusel ei olnud miinusmärgikesega viisi. Justnimelt, selles koolis võib ka tunnistusel esineda viisplusse ja viismiinuseid! Õpetaja oli talle tunnistuse ulatanud esimesena ja kiitnud. Notsu oli ise samuti rahul - esimesel veerandil olid ka jooksvateks hinneteks kõik viied, millele lisandus üks kolm loodusõpetuse tunnikontrolli eest (joonisel puudusid kaks noolt, mis näidanuks lisajõgede voolusuunda).
Mul on lapse üle üüratult uhke tunne. Ta ei ole täiusliku mäluga kuldpea, kellele teadmised külge haakuvad. Esimesel kolmel aastal tegime ühiselt tugevat tööd - teise klassi lõpuni vaatasime õpitu igal õhtul ühiselt üle. Kolmandal aastal kontrollisin pisteliselt ja eemisel aastal vaid siis, kui Notsu ise palus. Sellel sügisel olen õhtuti vähe kodus olnud, kuid tean, et õhtutundidel kostab Notsu toast pobinat mitmes võõrkeeles. Kõige kergem olevat prantsuse ja kõige raskem inglise keel. Vene keel on Notsul mõnusalt aksendivaba.
Notsu leidis, et selle aasta hinded on tulnud varasemast kergemini ja väiksema õppemahuga. Klaveriõpetaja vahetus taastas tema muusikaarmastuse. uuel õpetajal jagub Notsule kiidusõnu ja esinemisarvestus möödus veatult.
Pidasime Notsu pingutust meeles - vanaema viis ta täna Estoniasse "Printsi ja kerjust" vaatama ja mina kinkisin musta mantli juurde imeliselt armsa siidläikelise purpurpunase vihmavarju.
Mul on lapse üle üüratult uhke tunne. Ta ei ole täiusliku mäluga kuldpea, kellele teadmised külge haakuvad. Esimesel kolmel aastal tegime ühiselt tugevat tööd - teise klassi lõpuni vaatasime õpitu igal õhtul ühiselt üle. Kolmandal aastal kontrollisin pisteliselt ja eemisel aastal vaid siis, kui Notsu ise palus. Sellel sügisel olen õhtuti vähe kodus olnud, kuid tean, et õhtutundidel kostab Notsu toast pobinat mitmes võõrkeeles. Kõige kergem olevat prantsuse ja kõige raskem inglise keel. Vene keel on Notsul mõnusalt aksendivaba.
Notsu leidis, et selle aasta hinded on tulnud varasemast kergemini ja väiksema õppemahuga. Klaveriõpetaja vahetus taastas tema muusikaarmastuse. uuel õpetajal jagub Notsule kiidusõnu ja esinemisarvestus möödus veatult.
Pidasime Notsu pingutust meeles - vanaema viis ta täna Estoniasse "Printsi ja kerjust" vaatama ja mina kinkisin musta mantli juurde imeliselt armsa siidläikelise purpurpunase vihmavarju.
pühapäev, 13. oktoober 2013
Lapsesuu 11-aastaselt
Notsu oma klassikaaslasest.
Sa ei kujuta ette mihuke ego tal on! See ego on suurem kui bioloogiline jalajälg, see tähendab, et ökoloogiline jalajälg.
Sa ei kujuta ette mihuke ego tal on! See ego on suurem kui bioloogiline jalajälg, see tähendab, et ökoloogiline jalajälg.
neljapäev, 10. oktoober 2013
Nelikümmend päeva üliõpilasstaatust
Mul on uut üliõpilasstaatust olnud tähenduslikud nelikümmend päeva.
Veel ei ole ma kohanenud. Ma tean ruumide asukohti, panen kokku mulle ainet lugevate õppejõudude näod ja nimed. Tean ka, et ükski neist ei pea loenguid vastavalt ajagraafikule, vaid lühendab vähemalt neljandiku kuni kolmandiku. Olen harjunud isegi sellega, et üks mu lugupeetud õppejõududest räägib loengust kõigest muust kui ainekursusest. Tasuta kõrgharidus!?
Ja ma avastan end jätkuvalt mõtlemast sellele ülikoolile, kust pärineb mu bakadiplom. Ma ei hooma veel, kas igatsen linna, kooli ennast või osakonna hubasust .
Positiivset ka. Mul on lõputöö teema, mis mu kahe potensiaalse juhendaja poolt heaks kiidetud. Ja juhendajad jätsid mulle suurepärase esmamulje. Ühega neist seob meid isegi ühine bakaalus :)
Mu pere tundub olevat kohanenud enam kui mina. Notsuga küsime teineteiselt igapäevaselt klassikalise kuidas-läks-küsimuse. Midi avab mulle õhtul ukse ja Mini püüab säärde haakida. Ja majapidamistööde eest hoolitseb minu suurepärane ema.
Tulekul on esimesed eksamid ja esimesed ainetööd. Ja esimene vahenädal. Näis.
Veel ei ole ma kohanenud. Ma tean ruumide asukohti, panen kokku mulle ainet lugevate õppejõudude näod ja nimed. Tean ka, et ükski neist ei pea loenguid vastavalt ajagraafikule, vaid lühendab vähemalt neljandiku kuni kolmandiku. Olen harjunud isegi sellega, et üks mu lugupeetud õppejõududest räägib loengust kõigest muust kui ainekursusest. Tasuta kõrgharidus!?
Ja ma avastan end jätkuvalt mõtlemast sellele ülikoolile, kust pärineb mu bakadiplom. Ma ei hooma veel, kas igatsen linna, kooli ennast või osakonna hubasust .
Positiivset ka. Mul on lõputöö teema, mis mu kahe potensiaalse juhendaja poolt heaks kiidetud. Ja juhendajad jätsid mulle suurepärase esmamulje. Ühega neist seob meid isegi ühine bakaalus :)
Mu pere tundub olevat kohanenud enam kui mina. Notsuga küsime teineteiselt igapäevaselt klassikalise kuidas-läks-küsimuse. Midi avab mulle õhtul ukse ja Mini püüab säärde haakida. Ja majapidamistööde eest hoolitseb minu suurepärane ema.
Tulekul on esimesed eksamid ja esimesed ainetööd. Ja esimene vahenädal. Näis.
teisipäev, 1. oktoober 2013
Absurdne vajaduspõhine õppetoetus
Seda postitust ajendab tekitama see Päevalehes ilmunud lugu elu ebaõiglusest. Muidugi teadsin verivärske tudengina vajaduspõhisest õppetoetusest. Liideti mind ju esimesel kasutajakonto päeval listidesse ja sukeldusin pea ees infomürasse.
Igatahes võtsin teadmiseks, et vajaduspõhine õppetoetus on ette nähtud puudust kannatavatele - neile, kelle õpingud uue õppetulemustel põhineva süsteemi tõttu toetuseta katkeksid.
Selles Päevalehe loos köitis mind aga väide, et toetust arvestatakse eelmise aasta sissetuleku põhjal! Mismõttes? Nii pika ajaga võibki ju tekkida kapitaalseid muutusi.
Logisin end tunnike enne taotluse esitamise tähtaja lõppemist riigiportaali, täitsin naljaviluks taotluse ja vaatasin tulemust õhku ahmides - olen määratud vajaduspõhise õppetoetuse saajaks! Mitte see 5x75 eurot ei pane mind imestusest minestama, vaid süsteemi absurdus. Mina, kes ma möödunud aastal tõepoolest enamuse ajast elatusin vaid säästudest ja peretoetusest, olen tänaseks muutunud vägagi korraliku vanemahüvitise saajaks.
Ma mõistan, et seadusi ei saa luua indiviidi huvidest lähtudes, ent kõige väetimatele mõeldes võiks seadusandja vajaduspõhise õppetoetuse jaotamise korra küll ümber vaadata.
Igatahes võtsin teadmiseks, et vajaduspõhine õppetoetus on ette nähtud puudust kannatavatele - neile, kelle õpingud uue õppetulemustel põhineva süsteemi tõttu toetuseta katkeksid.
Selles Päevalehe loos köitis mind aga väide, et toetust arvestatakse eelmise aasta sissetuleku põhjal! Mismõttes? Nii pika ajaga võibki ju tekkida kapitaalseid muutusi.
Logisin end tunnike enne taotluse esitamise tähtaja lõppemist riigiportaali, täitsin naljaviluks taotluse ja vaatasin tulemust õhku ahmides - olen määratud vajaduspõhise õppetoetuse saajaks! Mitte see 5x75 eurot ei pane mind imestusest minestama, vaid süsteemi absurdus. Mina, kes ma möödunud aastal tõepoolest enamuse ajast elatusin vaid säästudest ja peretoetusest, olen tänaseks muutunud vägagi korraliku vanemahüvitise saajaks.
Ma mõistan, et seadusi ei saa luua indiviidi huvidest lähtudes, ent kõige väetimatele mõeldes võiks seadusandja vajaduspõhise õppetoetuse jaotamise korra küll ümber vaadata.
teisipäev, 24. september 2013
Tagasi Tallinnas vol x
Neljabal, maale minnes, oli südasuvi. Hilisõhtul järelkäru pakkides kiskus soojaks ja ma lükkasin plätud jala otsa.
Täna sõitsime tagasi paduvihmas. Maanteel olid mingid suuremad ajutised teetööd ning seisime veerandtunni reguleerija ootel. Üheksa kraadi sooja.
Samasugune vesiselt külm tunne kriipis kuskil sisemuses. Eelmisel ärasõidukorral lahkusime lõunast vaid tavapärasest pisut suuremate kompsudega. Olime elevil algavate muutuste pärast. "Kapsamaale" jäid kasvama aiaviljad, lahmakad õuetoolid ootasid puu vilus istujaid. Pikema säilivusega toidud jäid külmkappi ning pool laste riietest kummutisse.
Tänane lahkumine oli hoopis teistsugune. Kitkusin maast viimsegi kasvatatud vilja. Kui päris aus olla, siis mõned porgandid siiski jäid. Tühjendasime puud õuntest ja lõikasin pottidest ligunenud astrid. Toppisime aiamööbli ajutiselt ehk umbes uue aastani kasvuhoonesse. Korjasin kokku kõigi laste kõik hooajavälised rõivad. Heledates toonides rõivad tunduvad kuidagi kentsakad ja sobimatud. Pakkisin kaasa suvel hoolsalt vaaritatud hoidised. Meesisend tühjendas sauna ja ladus ümber kuuris olevad küttepuud - paari nädala möödudes muundub kõrvalhoone töömaaks ning uue hooaja hakul saab vana maja uue näo ja sisu.
Hoov jäi tühi ning üksik ja kõle. Vaatasin kalendrisse ning esmakordselt üle pika aja ei tea ma, millal leian jälle võimaluse lõunasse sõita. Unustasin enne lahkumist Tallinnas nuppu vajutada ja kuusteist kraadi pole just kodune temperatuur.
Kurbkurb.
Täna sõitsime tagasi paduvihmas. Maanteel olid mingid suuremad ajutised teetööd ning seisime veerandtunni reguleerija ootel. Üheksa kraadi sooja.
Samasugune vesiselt külm tunne kriipis kuskil sisemuses. Eelmisel ärasõidukorral lahkusime lõunast vaid tavapärasest pisut suuremate kompsudega. Olime elevil algavate muutuste pärast. "Kapsamaale" jäid kasvama aiaviljad, lahmakad õuetoolid ootasid puu vilus istujaid. Pikema säilivusega toidud jäid külmkappi ning pool laste riietest kummutisse.
Tänane lahkumine oli hoopis teistsugune. Kitkusin maast viimsegi kasvatatud vilja. Kui päris aus olla, siis mõned porgandid siiski jäid. Tühjendasime puud õuntest ja lõikasin pottidest ligunenud astrid. Toppisime aiamööbli ajutiselt ehk umbes uue aastani kasvuhoonesse. Korjasin kokku kõigi laste kõik hooajavälised rõivad. Heledates toonides rõivad tunduvad kuidagi kentsakad ja sobimatud. Pakkisin kaasa suvel hoolsalt vaaritatud hoidised. Meesisend tühjendas sauna ja ladus ümber kuuris olevad küttepuud - paari nädala möödudes muundub kõrvalhoone töömaaks ning uue hooaja hakul saab vana maja uue näo ja sisu.
Hoov jäi tühi ning üksik ja kõle. Vaatasin kalendrisse ning esmakordselt üle pika aja ei tea ma, millal leian jälle võimaluse lõunasse sõita. Unustasin enne lahkumist Tallinnas nuppu vajutada ja kuusteist kraadi pole just kodune temperatuur.
Kurbkurb.
esmaspäev, 23. september 2013
Paduvihmane õunamahlategu
Lõunas on käesoleval aastal "õun" pea sõimusõnaks kujunenud. Juba augusti keskpaigas vedas tundmatuks jäänud kodanik mitu autokoormat metsa, otse surnuaia sissesõiduteele. Koristamise järgselt tekkis sinna sildike "õunte mahapanek keelatud".
Meie kohalikus õunaaias kasvab kaheksa puud: tundmatu ja kidurate viljadega, tunamullu noorendatud valge klaar, martsipan, kuldrenett ja kolm identset tundmatut pluss Minile sündimise päevaks kingitud tilluke puuke.
Klaar, martsipan ja too tundmatu kidurate viljadega puu on nüüdseks õnneks tühjad - suvi läbi ja tuul on usinalt puhunud. Kolm identset tundmatut kandsid aga ränka koormat. Meesisend teab mäletada, et neist kahe vilju ka säilitati. Turnisime Notsuga õunakogurite seltsis puulatvades. Kogusime kastidesse ja saime seitse korralikku kahe vahel kantavat. Lisaks tootsime kastikesi Tallinna-sõpradele, kellest teadsime kindlasti õunu soovivat ning Midi lasteaia laada jaoks. Meesisend urises, et meie kaks meetrit kõrge ja kakspool pikk järelkäru on jälle liiga väikeseks osutunud...
Mahlateo tööjaotus kujunes kogemustele ja kvalifikatsioonile vastavalt - lapsed korjasid. Notsu raputas ja Midi aitas koguda. Vanaema pesi ja lõikus, et saaksin toppida purustajasse. Purustaja pärineb nõukaajast. Nõukogude inimese õunad olid hoopis pisemad ning purustaja avaus vastav. Emps lõikus punapõsised õunad, millest suurimad üle poole kilo kaalusid, neljaks ning alles seejärel sain nad august sisse topitud. Meesisend väitis, et nende õunapurustaja neelanud korraga ämbritäie õunu, aga kui masinal ikka mootorit njetu, siis on masin, neelaku kasvõi kaks ämbrit korraga, täiesti kasutu.
Vedasin savu ämbritäie kaupa Meesisendi Manu, kes presskangaid ükshaaval täitis, tühjendas ja tungrauda vajutas ning täis saanud poti tünni tühjendas.
Lõuna paiku algas vihmasadu. Esialgu tasapisi, lubades brigaadi kohvile-piimale ja võileivale, seejärel hookaupa, edasi veelgi pikemalt. Viimased liitrid ja lõpukoristuse tegime üheteistkraadises paduvihmas. Lapsed kupatasime tuppa varem. Midil pole midagi toasviibimise vastu. Siinsest kassettmakist (justnimelt) saab vaadata ōdede lapsepõlvemultikaid, mida mõlemad suureks kasvanud lapsed on rõõmuga jalust tassinud. Selle nädalavahetuse hitiks kujunes "Karupoeg Puhh".
Mahla kogunes raskete tingimuste kiuste pea 150 liitrit. Niipalju kui kahte tabletitünni mahub, veame ka linna. Kärusse on pakitud ka muu põllumajandus - viisteist kaalikat, sama palju peete, porgandit, tilli, aedube. Kurgitaimed üllatasid ning olid katteloori all veel kolletunutenagi ämbritäie saaki tootnud. Lisaks hulk paprikaid, sibulat, küüslauku, maitsetaimi, artišokke... Kõik, mida kevadel fantaasia külvata lubas, on siin, lõunas, ka kasvanud ning enamasti hiigelmõõdud omandanud.
Meie kohalikus õunaaias kasvab kaheksa puud: tundmatu ja kidurate viljadega, tunamullu noorendatud valge klaar, martsipan, kuldrenett ja kolm identset tundmatut pluss Minile sündimise päevaks kingitud tilluke puuke.
Klaar, martsipan ja too tundmatu kidurate viljadega puu on nüüdseks õnneks tühjad - suvi läbi ja tuul on usinalt puhunud. Kolm identset tundmatut kandsid aga ränka koormat. Meesisend teab mäletada, et neist kahe vilju ka säilitati. Turnisime Notsuga õunakogurite seltsis puulatvades. Kogusime kastidesse ja saime seitse korralikku kahe vahel kantavat. Lisaks tootsime kastikesi Tallinna-sõpradele, kellest teadsime kindlasti õunu soovivat ning Midi lasteaia laada jaoks. Meesisend urises, et meie kaks meetrit kõrge ja kakspool pikk järelkäru on jälle liiga väikeseks osutunud...
Mahlateo tööjaotus kujunes kogemustele ja kvalifikatsioonile vastavalt - lapsed korjasid. Notsu raputas ja Midi aitas koguda. Vanaema pesi ja lõikus, et saaksin toppida purustajasse. Purustaja pärineb nõukaajast. Nõukogude inimese õunad olid hoopis pisemad ning purustaja avaus vastav. Emps lõikus punapõsised õunad, millest suurimad üle poole kilo kaalusid, neljaks ning alles seejärel sain nad august sisse topitud. Meesisend väitis, et nende õunapurustaja neelanud korraga ämbritäie õunu, aga kui masinal ikka mootorit njetu, siis on masin, neelaku kasvõi kaks ämbrit korraga, täiesti kasutu.
Vedasin savu ämbritäie kaupa Meesisendi Manu, kes presskangaid ükshaaval täitis, tühjendas ja tungrauda vajutas ning täis saanud poti tünni tühjendas.
Lõuna paiku algas vihmasadu. Esialgu tasapisi, lubades brigaadi kohvile-piimale ja võileivale, seejärel hookaupa, edasi veelgi pikemalt. Viimased liitrid ja lõpukoristuse tegime üheteistkraadises paduvihmas. Lapsed kupatasime tuppa varem. Midil pole midagi toasviibimise vastu. Siinsest kassettmakist (justnimelt) saab vaadata ōdede lapsepõlvemultikaid, mida mõlemad suureks kasvanud lapsed on rõõmuga jalust tassinud. Selle nädalavahetuse hitiks kujunes "Karupoeg Puhh".
Mahla kogunes raskete tingimuste kiuste pea 150 liitrit. Niipalju kui kahte tabletitünni mahub, veame ka linna. Kärusse on pakitud ka muu põllumajandus - viisteist kaalikat, sama palju peete, porgandit, tilli, aedube. Kurgitaimed üllatasid ning olid katteloori all veel kolletunutenagi ämbritäie saaki tootnud. Lisaks hulk paprikaid, sibulat, küüslauku, maitsetaimi, artišokke... Kõik, mida kevadel fantaasia külvata lubas, on siin, lõunas, ka kasvanud ning enamasti hiigelmõõdud omandanud.
teisipäev, 3. september 2013
Hääd uut...
Meedia pasundas pidupäevast ja supermarketid tegid allahindluseid tortidele, et esimene koolipäev ikka meeldejääv oleks.
Meelde ta jäigi, kuid mitte pidulikult. Tegelesin tööõpetusega ehk vorpisin kümnetele õpikutele-töövihikutele pabereid ümber panna ning kiletasin. Olgu, tunnistan üles. Mul oli abiväge samuti - Notsu kleepis-kirjutas etikette ning kellele ema, kellele vanaema, hariduselt insener ja tegevusalalt joonestaja, lõikas-voltis. Mina viimistlesin ehk katsin isekleepuva kilega. Natuke enne keskööd saime valmis. Või oleks saanud, kui kleepkile poleks lõppenud. Kusjuures vihikud valmistas Notsu ette ühel igavalt vihmaselt päeval keset augustikuud.
Hea, et neid kooli minejaid vaid üks on! (paraku küll kooli, kus pea kõiki õpikuid esimesel päeval ka vaja läks).
Mäletan, et minu kooliajal jagati õpikuid paar päeva enne esimest koolipäeva. Raamatukogust. Koolimaja uksele kleebiti info erinevaele klassidele. Oli aega sättida ja esimesel koolipäeval jäi aega kohvikusse ja pildistama minekuks.
Oma avaaktusel ma ei osalenud. Meenutasin hoopis, et tase-tasemelt muutub butafooria ebaolulisemaks.
Sisuliselt aga - raske on. Paganama raske on peale mitut vahelejäänud aastat istuda loengus. Raske on hoida tähelepanu lektoril - pole harjunud. Tehnilise poole pealt avastasin, et minu arvutis pole MS Powerpointi...
Aga harjutame. Neli tundi igal argipäevaõhtul. Küllap maailm tagasi paika loksub.
Head uut aastat!
laupäev, 31. august 2013
Mini, Midi ja kiirabi
Registreerisin ennast lasteteemat puudutavale nõustamisele. Lisaks isikuandmetele küsiti laste arvu. Kolm. Registreerijatädi vangutas pead küsides, mis nõu ma kogenud emana saada soovin. Vastatut ma enam ei mäleta. Aga küsimus jõudis ajusse mitmeid kordi kui eile kiirabi ootasin. Pikad minutid. Kolm kiirabikutset selle aastanumbri sees on tõestanud, et Mustamäelt sõidab kiirabi meile mitte vähema kui kümne minutiga.
Lugu ise oli lihtne. Korrastasin ühes ülemise korruse toas rõivaid. Poisid mängisid vahepeal minuga samas ja vahepeal oma toas. Ma olen/ olin veendunud oma kodu ohutuses, sest Midiga on võimalikud ja võimatud olukorrad juba läbi mängitud. Ma ei olnud arvestanud vaid ühe pisiasjaga. Midi.
Midil tekkis vajadus alumisele korrusele minna. Ta avas trepivärava ja läks. Ilmselt keeras Minigi tagumiku ette ja hakkas laskuma, kuid oskuseid nappis. Umbes kolm meetrit rullimist mööda puidust , aga teravate astmetega treppi lõppes õnnelikult - luud-kondid on terved, punetus kulmu juures ei tekitanud isegi sinikat. Aga võinuks minna palju-palju hullemini.
Oleme üsna nõutud - see ainus arvestamata nüanss, inimfaktor. Näikse, et mõnda aega oleks kõige turvalisem neid tõesti mite hetkekski tähelepanuta jätta.
Lugu ise oli lihtne. Korrastasin ühes ülemise korruse toas rõivaid. Poisid mängisid vahepeal minuga samas ja vahepeal oma toas. Ma olen/ olin veendunud oma kodu ohutuses, sest Midiga on võimalikud ja võimatud olukorrad juba läbi mängitud. Ma ei olnud arvestanud vaid ühe pisiasjaga. Midi.
Midil tekkis vajadus alumisele korrusele minna. Ta avas trepivärava ja läks. Ilmselt keeras Minigi tagumiku ette ja hakkas laskuma, kuid oskuseid nappis. Umbes kolm meetrit rullimist mööda puidust , aga teravate astmetega treppi lõppes õnnelikult - luud-kondid on terved, punetus kulmu juures ei tekitanud isegi sinikat. Aga võinuks minna palju-palju hullemini.
Oleme üsna nõutud - see ainus arvestamata nüanss, inimfaktor. Näikse, et mõnda aega oleks kõige turvalisem neid tõesti mite hetkekski tähelepanuta jätta.
neljapäev, 29. august 2013
Niisiis. Tsükliõpe.
Uue kooliaasta eel lappisin tulevase tunniplaani kokku. Tulemuseks - esmaspäevast neljapäevani kella 17-20, teisipäeval kella 21-ni ja reedel kella 14-17 viibin ülikoolis.
Käesolevaga annan tagasihoidlikult teada, et argipäevadel hakkan meenutamiseks kaasas kandma perefotot. Kui nemad kodust lahkuvad, siis mina alles magan. Kui mina koju voolan, siis nemad juba magavad.
Mind hakkab kodustele meenutama soe õhtusöök laual kui kodustest õppetöödest aega üle jääb ning kuhi kohustuslikku kirjandust kirjutuslaual.
/No kes kurat selle supi endale kokku keetis:P
Käesolevaga annan tagasihoidlikult teada, et argipäevadel hakkan meenutamiseks kaasas kandma perefotot. Kui nemad kodust lahkuvad, siis mina alles magan. Kui mina koju voolan, siis nemad juba magavad.
Mind hakkab kodustele meenutama soe õhtusöök laual kui kodustest õppetöödest aega üle jääb ning kuhi kohustuslikku kirjandust kirjutuslaual.
/No kes kurat selle supi endale kokku keetis:P
kolmapäev, 28. august 2013
Täitunud aastaring
Aeg lendab, on üks tore ütlus. Mõnusalt tabav.
Eilsest alates pole meil enam imiku, väikelapse ja koolilapsega pere. On hoopis koolilaps ja kaks väikelast. Mini sai aastaseks.
Veel ei kõnni, aga ronib nagu orav. Priske orav. On pretensioonikas noormees - oma tahtmise saavutab häälekalt. Lausub mõned sõnad tähendusega "aitäh" ja "mämmmämm". Itsitab kui teab, et keelatud toimingutega tegeleb.
Kolmanda lapse beebiiga on möödunud hämmastavallt kiirelt. Igapäevaste toimetuste kõrvalt on raske leida aega iseendale ja lihtsalt-niisama olemiseks-mõtlemiseks.
Piduliku päeva veetsime lõunaosariikides, õhtul võõrustasime siinseid sõpru. Nagu omamoodi tilluke suvelõpupidu.
***
Lõppenud siinne suvi ongi. Ostsin katteloori, kuid ei viitsinud üleeile õhtul laotama minna. Öö muutis tomatilehed krobeliseks ning mõned lillelehed koltusid. Kuigi päevane õhutemperatuur küünib lõunas veel kahekümne peale, lõhnab õhk sügise järgi. Ja homme hilisõhtul veereb meie hall pilgeni täistuubitud mahtuniversaal tagasi põhja.
Eilsest alates pole meil enam imiku, väikelapse ja koolilapsega pere. On hoopis koolilaps ja kaks väikelast. Mini sai aastaseks.
Veel ei kõnni, aga ronib nagu orav. Priske orav. On pretensioonikas noormees - oma tahtmise saavutab häälekalt. Lausub mõned sõnad tähendusega "aitäh" ja "mämmmämm". Itsitab kui teab, et keelatud toimingutega tegeleb.
Kolmanda lapse beebiiga on möödunud hämmastavallt kiirelt. Igapäevaste toimetuste kõrvalt on raske leida aega iseendale ja lihtsalt-niisama olemiseks-mõtlemiseks.
Piduliku päeva veetsime lõunaosariikides, õhtul võõrustasime siinseid sõpru. Nagu omamoodi tilluke suvelõpupidu.
***
Lõppenud siinne suvi ongi. Ostsin katteloori, kuid ei viitsinud üleeile õhtul laotama minna. Öö muutis tomatilehed krobeliseks ning mõned lillelehed koltusid. Kuigi päevane õhutemperatuur küünib lõunas veel kahekümne peale, lõhnab õhk sügise järgi. Ja homme hilisõhtul veereb meie hall pilgeni täistuubitud mahtuniversaal tagasi põhja.
reede, 23. august 2013
Kaks korda samas päevas - kadunud kolmeaastane
Turult naasesid tüdrukud kolmekesi. Nad leidsid Midi turuväravast, seljas lühikestest pükstest ja t-särgist koosnev komplekt ja jalas kummikud. Meie, kojujäänud, olime samal ajal õndsalt veendunud, et Midi asjatab hoovil...
Njah, juhtus nii, et ühest turulkäigust ei piisanud ning lippasin Notsuga üheskoos tagasi. Turuväravast väljudes ei puudunud palju atakist. Midi asjatas turuväravas - üsna elavaloomulisel ristmikul, näol õnnis vaid kolmeaastasele kohane naeratus ning jalas kummikud. Mu ema vandus, et Midi läks liivakasti ning seal ta ka mõnda aega toimetas .
Midi nõustus vanaemale näitama, kuidas ta väravast välja pääses. Ei midagi keerulist - ronis metallist värava alumisele talale, upitas ning avas osavalt traadist väravakinnituse. Muidugi pidasime Midiga temaatilise eakohase vestluse, milles Midi jäi endale kindlaks, et väravast ei tohi üksi välja minna, kuid tema läks õde otsima. (Ja mina jäin endale kindlaks, et väravast tohib välja minna vaid nimekirja täiskasvanute saatel) Mõistuse saabumiseni lukustasime jalgvärava ööpäevaringselt, tõenäoliselt siis tähtajatult.
Üks asi jäi mulle aga sügavalt hinge kraapima. Lille tänav on meie väikelinna kohta elava liiklusega - käiakse jalgsi, liigutakse ratastel, sõidetakse autodega, peatutakse ja pargitakse. Siin asub ehituspoe parkimisplatski. Midi jõudis ületada mõlemal korral iseseisvalt kaks ristmikku - õhe kolme ja teise nelja teega!
Mind hämmastab, et ükski täiskasvanu Midi teekonda ei sekkunud. Argipäeva hommikul ei ole võimalik, et see kolme aasta ja kolme kuune väikelaps mitte kellegagi ei kohtunud!
(Võib-olla on mul selektiivne nägemine, ent allameetriste iseseisvate jalutajate puhul otsin silmadega alati tema saatjat.)
Jah, kaaskodanike sekkumisel olnuks mul emana olnuks sekeldusi rohkem, halvimal juhul saanuks ma Midi kätte politseimajast ning meie kodu külastanuks sotsiaaltöötaja. Lisaks kirjutanuks lehtede veebiküljed kolmerealise uudise ning nii kommentaariumid kui ka perekooli portaal keetnuks minu kui hoolimatu ema seebiks. Vaieldamatult teadnuks nii mõnigi kohalik kommentaator mind kui "paljulapselist üksikema, kes peale lasterahade päeva magab peatäit välja". Kui aga uskuda seriaali "Pilvede all" leidnuks Midi umbes pooleaastase ajutise peavarju turvakodus ning ametnikud arutanuks minu sobivust emaks.
Kuna Midi kadumine vältas ajaliselt vaid kümmekond minutit, olnuks siiski loogilisem kohtuda mõne tädikesega, kes tähelepanelikult üritanuks lapselt pinnida nime või kodu asukohta või telefoninumbrit. (Kurbusega nendin, et Midi teab ainult iseenda ning pereliikmete eesnimesid).
Aga ei. Polnud kohal ühtegi tädikest, onukest ega politseinikku. Õnneks ei kihutanud ka ainsatki liiklushuligaani ning kogu lugu lõppes vaid meie perekonna suure ehmatusega.
Mitte, et ma juhtunut õigustada üritaksin või vastutust eneselt ühiskonnale veeretada. Lihtsalt tunnen juba pikemat aega, et elu sellesinase päikese all on muutunud kohutavalt anonüümseks ja enesekeskseks. Nii ongi.
Aga hia, et niigi läits.
kolmapäev, 21. august 2013
Kodumaa sünnipäeval, lõunaosariikidest
Kodumaa sünnipäevadest augustikuine on mulle hingelähedasem. Augustikuised sündmused aastast 1991 elavad lihtsalt mu mälestustes mitte filmides ega raamatutes. Teisalt on vaba päeva väärtus sumedas suves hoopis erinev südatalvest. Sestap ei imesta üldse, et augustikuisesse kodumaa sünnipäeva mitmeid vahvaid üritusi jagub.
Tartu laulupidu jälgisime teleri vahendusel. Vaaritasime piduliku suupistelaua ohtra veiniga ning kutsusime üksikult kodus olnud naabrinaise enda seltsi. Kui ülekande alguses fantaseerisime veel Tartussegi sõitmisest siis väljaku täitumist jälgides soov rauges. Mini ja Midi uinusid ning nautisime lõpuni. Kommentaariumide vaidlused jätavad mind täiesti külmaks - oli ilus õhtu.
Tallinna laulupäeva esindas Notsu esinejana. Nägime vöödilises koolivormis lütseumlasi uudistesaateski :)
Olnud vahva üritus, kuigi Notsu teatas, et linnapea kandis kortsus ülikonda. (Oh tütarlaps, missugused nüansid küll silma jäävad!)
Võru linnapäevade raames toimus järvekontsert. Õnneks on Tamula järvealal piisavalt ruumi, et ma Mini ja Midi kooslusega, nimetatud ka kui "hullumaja puhvet", julgesin sinna mineku ette võtta. Rahulikku nautimist võimaldavatele istekohtadele ega istekohtadele loožis me ei pretendeerinud, kuid lauluisa monumendi juures jagus jooksmisplatsi teistelegi väikelastega peredele. Kaitseväe orkester koos erinevate solistide ja hea helitehnikaga andis tõesti võrratu elamuse. Visuaalset osa täiendas järve (kohalikus keeles küll merre) püstitatud lava. Jalutasime koju nautisides madalrõhkkonda ja üksikuid jämedaid vihmapiisku.
PS. Tundub, et olen suvekuudega linnakese Rieslingust tühjaks ostnud. Niigi oli seda igas supermarketis üks sort. Kaupluses nimega Viinapood oli suisa üks pudel ja juurde ei tellita (missugune kena ja konkreetne nimi! Ei mingit keerutamist. Meesisendi väitel on samanimeline pood eksisteerinud Jüri tänaval kogu tema mäletamise perioodil) Eile ei leidnud enam Maximast ühtegi ning täna olin sunnitud ka Toidukeskusest alternatiivi leidma.
esmaspäev, 19. august 2013
Keskpäevane
Võrus toimuvad linna asutamise 229. aastapäeva puhul iga-aastased linnapäevad.
Linna kolmest paralleelsest peatänavast on üks remondi tõttu täiesti suletud. Ühe tänava liiklus on kapitaalselt muudetud.
Keskpäeval startis ümbermaailma-marsruuti kulgev liinibuss tavapärasele Tallinna-sõidule, viies endaga iseseisvuspäeva-laulmisel Kadriorus oma kooli esindava Notsu. Seisin bussijaamas lehvitamas.
Samal kellaajal startis ka linnapäevade umbes viiesaja osalisega rattasõit mõnisada meetrit eemalt, keskväljakult.
Tollel kolmandal, hetkel ainsal toimival peatänaval ristusid liinibussi ja rattasõitjate teed.
Buss peatus reguleerija märguandel mitmeks minutiks, lubades kolonnil mööduda. Tema järel ei oodanud ühtegi sõidukit. Samasugune tühjus valitses vastassuunavööndis. Oh väikelinna vaikelu!
Linna kolmest paralleelsest peatänavast on üks remondi tõttu täiesti suletud. Ühe tänava liiklus on kapitaalselt muudetud.
Keskpäeval startis ümbermaailma-marsruuti kulgev liinibuss tavapärasele Tallinna-sõidule, viies endaga iseseisvuspäeva-laulmisel Kadriorus oma kooli esindava Notsu. Seisin bussijaamas lehvitamas.
Samal kellaajal startis ka linnapäevade umbes viiesaja osalisega rattasõit mõnisada meetrit eemalt, keskväljakult.
Tollel kolmandal, hetkel ainsal toimival peatänaval ristusid liinibussi ja rattasõitjate teed.
Buss peatus reguleerija märguandel mitmeks minutiks, lubades kolonnil mööduda. Tema järel ei oodanud ühtegi sõidukit. Samasugune tühjus valitses vastassuunavööndis. Oh väikelinna vaikelu!
neljapäev, 15. august 2013
Söögilaua äärest
Notsu sonkis hakkliha-kartulivormi uurides kahvliga, mida kujutavad endast seal rohelised kuubikud. Teismelise-torinal teatas ta mulle otsa vaadates, et keeldub kategooriliselt söömast hautatud hapukurki. Meesisend irvitas ning lubas järgnevalt serveerida suppi puljongiga. Tegevat sama välja.
Mõtles siis veidi ja lisas, et tegelikult ei tohi laps üldse nuriseda ka siis kui hakklihavormis paprika asemel tõepoolest hapukurk olnuks.
Miks?
Sest me oleme Sinu /Notsu/ klassikaaslasest oluliselt vaesemad.
Mismõttes?
Sest meil on peres ainult üks Ipad.
/sisaldus oluline vihje viimase Notsu viimase kahe kuu põhitegevuse kohta/
Notsu jäi seekord Meesisendile tõepoolest alumise moka rippudes otsa vaatama :)
Mõtles siis veidi ja lisas, et tegelikult ei tohi laps üldse nuriseda ka siis kui hakklihavormis paprika asemel tõepoolest hapukurk olnuks.
Miks?
Sest me oleme Sinu /Notsu/ klassikaaslasest oluliselt vaesemad.
Mismõttes?
Sest meil on peres ainult üks Ipad.
/sisaldus oluline vihje viimase Notsu viimase kahe kuu põhitegevuse kohta/
Notsu jäi seekord Meesisendile tõepoolest alumise moka rippudes otsa vaatama :)
teisipäev, 13. august 2013
Murukäärid ja pritsipudel
Mul sai villand mittelõikavatest murukääridest. Mitte, et käärid oleks tööriist igapäevakasutuseks. Niidukiga jäävad ääred niitmata. Ning ema lõikas meie Tallinna-kalmistuplatsi vähemalt kolmekümne aasta vanuste krigisevate kääridega, väites need piisavalt head olema.
Lõunaosariikide lähim ehituspood asub meist ülejärgmises majas. Soetasin ilusad, oranzi-mustakirjud Fiskarsi murukäärid. Lappisin ostu plastpakendist lahti ja tahtsin demonstreerida, kuidas korralike kääridega töö üldse raske pole.
Oh ebamugavust. Käärid tundusid käed kuidagi "valed" - paremasse kätte võttes tundusid "tagurpidi" olevat, vasakuga ei jaksanud lõigata ja tera asus vales suunas. Otsisin netist - vasakukäelistele seda mudelit nagu polnud.... Piinlik lugu ja küsida polnud kelleltki.
Ahastuses viskasin käärid autosse ning käisin Tallinna naastes maaletooja esindusest läbi. Müüjatädi itsitas, keeras kääride pead 360 kraadi ning näitas, et võin oma uute kääridega lõigata ükskõik mis asendis ja mulle sobiva käega.
***
Koos kääridega ostetud mürgiprits lagunes teisel vajutusel ning kiuslikud võililled said päeva armuaega. Jalutasin ülejärgmisesse majja tagasi, näpus lagunenud süsteemiga ja jätkuvalt ääreni võilillemürgiga täidetud pritsipudel.
Võin kihla vedada, et linnas oleks mulle parimal juhul pudeli ekspertiisi pakutud... Kohalik müüja ulatas riiulilt uue, täpselt samasuguse pudeli ja hoiatas, et need ongi kehvad. Jäi üle veel mürk ümber valada. Siirdusime ühiselt taimehoovi, leidsime ohutu koha ja tädi pakkus end valama. Võidukalt soritas ta protseduuri ühegi tilga kaotuseta. Seejärel laksas käelabaga otsaette ja prahvatas naerma. Möhh, vaatasin küsivalt.
Läbi pisarateni naeru leidis müüjatädi, et võinuks hoolsa ümbervalamise asemel lihtsalt pudelite päised ära vahetada. Situatsioonikoomika. Nii mõnigi külastaja pööras pead kui ostja ja müüja naerust kõveras üheskoos läbi müügisaali jalutasid.
laupäev, 10. august 2013
Mina, turist
Algava kooli puhul käisime Notsuga kohalikus Lõuna kaubandusvõrgus. Soetasin paari musti kolmveerandteksaseid ja sama värvi pikkade varrukatega t-särgi. Keskpäeval võlus mu imeline Tartu-juuksur igati väljakasvanud hobusesabast tagasi korrektseks soenguks. Läbisime tagasitee pika peatusega Maanteemuuseumis. Enne viimast pööret meenusid mulle kastmata lilled surnuaial ning Meesisend ei lubanud minna küünaldeta. Niisiis. Mu supermarketi-ostukorv oli laupäevase õhtu kohta sama lakooniline kui ma ise südasuvel süsimusta riietunult. Kaks hauaküünalt ning toos tikke.
Minu ees ostis üks kena keskealine meesterahvas rikkaliku valiku kangemaid alkohoolseid jooke, mille sättimisega kilekotti tal tükk tegemist oli. Härrasmees üritas sõbralikult juttu teha, et võiksin oma kraami mitte kassa juures kotti koguda, vaid temani jooksutada. Et tema siis paneb enda kotti - nagu maast leitud. Naeratasin oma säravaimat naeratust ja lisasin, et mitte mingil juhul. Endalgi hädasti vaja. Ja läksime samaaegselt pakkimisega lõpetanult välisukse poole. Ukse juures ohkas kodanik sügavalt ja leidis, et kurb kui sellesse linna toob vaid küünalde süütamise vajadus.
Ohkasin minagi. Vaatasin autopeeglisse - nägin vist tõesti turisti moodi välja.
teisipäev, 6. august 2013
Sügiseigatsus
See viimane suvekuu kipub venima. Hoolimata sisemaa vinesest soojusest ja mõnusast järveveest, kõigist imelistest aiasaadustest, sumedatest öödest ja mahedatest hommikutest, kipub mul suvest kõrini saama.
Vanemaks saades olen avastanud endas rutiinivajaduse, aga rutiini luua ma ise ei oska. Sageli kujunevad päevad selliseks nagu elu neid kujundab ning sellistega ma rahul ei ole.
Selle aasta kolm suvekuud olen peamiselt põhjas või lõunas kodune olnud. Justnimelt kodune ehk siis vastavat ilmale majas või aias viibinud. Keskpäevast viieni kipub olema aeg, kus kedagi tuleb kas sööta või uinutada. Midi arvab oma iseteadlikkuses, et lõunauni kuulub tittedele, kuid õhtuni vastu ei pea. Mini ongi titt ja iseseisva uinumise oskused on tal alles ees. Sestap elame situatsioonis, kus suuremal on üks ja väiksemal kaks päevaund ning kokku ei klapi need kuidagiviisi. Notsu kiunub pidevalt, et meie ei käi mitte kunagi ja mitte kusagil. Osaliselt on tal tõesti õigus, ent lisaks söömisele-magamisele üürgab meil kord päevas ka pesumasin ja nõudepesumasin ning püsivalt tuleb lauaaluseid harjatada-tolmuimeda. (Meesisend nimetab lõunas viibides tolmuimejat putsunutsutajaks) Ja selle kõige kõrvalt on ainuüksi õhtune ujumaminek mulle tõeline eneseületus. Olen paar nädalat võtnud nõuks ka kolmekümne kilomeetri kaugusele kukeseenele sõita, minekuni pole aga jõudnud.
Niisiis. Ma olen ebapopulaarne ja tunnistan, et olen end suvesoojusest ennast ääreni täis imenud. Igatsen sügisest rutiini, et meie kamp satuks suures osas kooli ja lasteaeda ja tööle. Tahan palavusele leevendust ja hämaraid õhtuid ning mahedamat päikest. Tahan kuldseid õunu, kolletavat muru ja tumepimedaid sügisõhtuid.
Natuke igatsen sügist veel ühel põhjusel - alustan õle mõne aasta ka ise kooliteed, magistriüliõpilasena. Kes teab, mis sellest välja tuleb ning kust see aeg võetakse - tsükliõpe ei tundu pereelu soosivat. Valisin Tallinna Ülikooli vaid ühel põhjusel - sõidule kuluva aja kokkuhoid.(Samas olnuks Tartusse pürgimine ajakasutuses mõistlikum - neli päeva kodust eemal olekut tähendaks edukalt sooritatud kirjalikke kodutöid)
Katsetasin kahele erialale erilise ettevalmistuseta (loe: sissesaamislootuseta) ning avastasin üllatunult end mõlema nimekirja esimesest poolest. Ma ei olnud selleks valmis, ausalt. Ja tegin oma valiku alles peale mitut tagasihoidlikult pealepressivat telefonikõnet ülikooli sekretariaadist.
Tootsin telefoni sügisootuse kalendri. Ja ausõna, tuletan seda postitust endale meelde, kui kombekate selgatoppimisest kõrini saab.
Vanemaks saades olen avastanud endas rutiinivajaduse, aga rutiini luua ma ise ei oska. Sageli kujunevad päevad selliseks nagu elu neid kujundab ning sellistega ma rahul ei ole.
Selle aasta kolm suvekuud olen peamiselt põhjas või lõunas kodune olnud. Justnimelt kodune ehk siis vastavat ilmale majas või aias viibinud. Keskpäevast viieni kipub olema aeg, kus kedagi tuleb kas sööta või uinutada. Midi arvab oma iseteadlikkuses, et lõunauni kuulub tittedele, kuid õhtuni vastu ei pea. Mini ongi titt ja iseseisva uinumise oskused on tal alles ees. Sestap elame situatsioonis, kus suuremal on üks ja väiksemal kaks päevaund ning kokku ei klapi need kuidagiviisi. Notsu kiunub pidevalt, et meie ei käi mitte kunagi ja mitte kusagil. Osaliselt on tal tõesti õigus, ent lisaks söömisele-magamisele üürgab meil kord päevas ka pesumasin ja nõudepesumasin ning püsivalt tuleb lauaaluseid harjatada-tolmuimeda. (Meesisend nimetab lõunas viibides tolmuimejat putsunutsutajaks) Ja selle kõige kõrvalt on ainuüksi õhtune ujumaminek mulle tõeline eneseületus. Olen paar nädalat võtnud nõuks ka kolmekümne kilomeetri kaugusele kukeseenele sõita, minekuni pole aga jõudnud.
Niisiis. Ma olen ebapopulaarne ja tunnistan, et olen end suvesoojusest ennast ääreni täis imenud. Igatsen sügisest rutiini, et meie kamp satuks suures osas kooli ja lasteaeda ja tööle. Tahan palavusele leevendust ja hämaraid õhtuid ning mahedamat päikest. Tahan kuldseid õunu, kolletavat muru ja tumepimedaid sügisõhtuid.
Natuke igatsen sügist veel ühel põhjusel - alustan õle mõne aasta ka ise kooliteed, magistriüliõpilasena. Kes teab, mis sellest välja tuleb ning kust see aeg võetakse - tsükliõpe ei tundu pereelu soosivat. Valisin Tallinna Ülikooli vaid ühel põhjusel - sõidule kuluva aja kokkuhoid.(Samas olnuks Tartusse pürgimine ajakasutuses mõistlikum - neli päeva kodust eemal olekut tähendaks edukalt sooritatud kirjalikke kodutöid)
Katsetasin kahele erialale erilise ettevalmistuseta (loe: sissesaamislootuseta) ning avastasin üllatunult end mõlema nimekirja esimesest poolest. Ma ei olnud selleks valmis, ausalt. Ja tegin oma valiku alles peale mitut tagasihoidlikult pealepressivat telefonikõnet ülikooli sekretariaadist.
Tootsin telefoni sügisootuse kalendri. Ja ausõna, tuletan seda postitust endale meelde, kui kombekate selgatoppimisest kõrini saab.
reede, 2. august 2013
Perifeeriast, ühes tuhandete teistega
Pikemalt Lõunas resideerudes ning siinseid asju või siit linnakodu asju ajades olen päris huvitavaid suhtumisi kuulda saanud.
Esiteks helistavad sõbrad-tuttavaid stiilis, et kuule me oleme nüüd siin Võru lähistel Jõgeval, et tuleks läbi aga käime enne Tartus poes ja võtaks süüa kaasa. Kohale jõudes on nad üpris imestunud nähes, et siin on esindatud kõik Tallinna poeketid, kui Prisma ja Comarket välja arvata.
Lugesin vihmase ilma ajaviiteks Võru linna kodulehelt, et linnas elab eelmise aasta viimase päeva seisuga 13482 ning maakonnas 36403 inimest. Meesisend oletas, et linna alla ei ole arvatud "satelliitide" nagu Kose, Väimela, Parksepa jt elanikke. Kui arvud kokku liita, selgub, et Võru teenindab maakonnakeskusena pea poolsada tuhandet elanikku. Pealinnas või Tartus resideeruvate ettevõtete jaoks on aga need poolsada tuhat kodanikku perifeeria.
Liitusime suvekuudeks, mil enamasti siin viibime, prügiveoga. Et konteineri rent pikemas pespektiivis mõttetuks ostub, ostsime kasti välja. Tasusime arve ja jäime ootama. Möödus nädal, poolteist. Helistasin infoliinile - meie konteiner saabub... kahe nädala möödudes arve tasumisest. Sagedamini auto Võrru lihtsalt ei sõida... Mõne tunni möödudes koputas aga väravale sõbralik noormees, kes prügifirma kohalikuks juhiks osutus ning teatas, et käis meie kastil isiklikult Tartus järel. Noh, aitüma! (Ja nädal hiljem saabus deja vu´na veel üks meesterahvas, kes kasti maha tõstes teatas, et vastavalt sõlmitud lepingule tõi ta meile prügikasti...) Aga viimane on juba firma sisekommunikatsioon või täpsemalt selle puudumine.
Eile toidukraami soetama minnes sisestasin kaardi Swedpanga automaati, vaatamaks kontojääki. Automaadis neelas kaardi ja laadis ekraanile liivakella. Oli südapäev ning panga ooteliinil mitmeminutine järjekord. Automaat tagastas kaardi kiiremini ühendusest pangaga. Liinil vastanud teenindaja häälest kostus igavust - jaa, see automaat on meil juba mõnda aega rivist väljas. Välja ei lülitata ega informeerivat silti ei kinnitata, kuna Võrus ei ole vastava kvalifikatsiooniga isikut, kes saadetakse pealinnast teele võib-olla homme ehk siis täna. (Jah, eks sildi kirjutamine vajab tõesti enamat kui linnakeskuse pangatöötaja suutlikkus). Poe infoleti töötaja kvalifikatsioon oli kõrgem - ühest sahtlist võttis ta paberi, teisest pastaka ning silt "ei tööta" valmis loetud sekundite jooksul.
Sellessinases "perifeerias" elades ongi vaid keskustega suhtlemine ebameeldiv. Silmast silma saab kogeda puhast rõõmu. Hawaii rattapoe tehnik eemaldas mu tandemkärult loperdama läinud rehvi koos sisekummiga - õigesti tagasipanemist see vaid vajaski. Rehmas käega, et see pisike asi nüüd küll midagi ei maksa. Ja ma jäin nõutult seisma, mismõttes?
Järele mõeldes on inimesed lihtsamad = lahkemad ja avatumad. No mida hing ütled, kui sööklatädi ütleb, et lihavorstikeste ports on viimane ning küsib, kas ta võib mulle nelja vortsikese asemel viis panna... Päris kindlasti ei saa ma end nende püsikundeks nimetada. Päris kindlasti ei ole see tädi Meeisendi suhgulane, tuttav ega vana pruut. Aga tädi mäletab täpselt mu pereliikmete arvu ja söömisharjumusi... On siis need "depressiivsed Eesti väikelinnad", kus kõik teavad naabrist isegi seda, mida naaber ise veel ei tea või võiks seda kutsuda hoopis kogukonnasiseseks hoolivuseks.
Võib-olla ongi nii, et riik asub kaugel, paljude teenuste kättesaamine on raskem, ning inimesed kompenseerivad vajakajäävat teisiti. Nagu tõelises kodanikuühiskonnas.
Esiteks helistavad sõbrad-tuttavaid stiilis, et kuule me oleme nüüd siin Võru lähistel Jõgeval, et tuleks läbi aga käime enne Tartus poes ja võtaks süüa kaasa. Kohale jõudes on nad üpris imestunud nähes, et siin on esindatud kõik Tallinna poeketid, kui Prisma ja Comarket välja arvata.
Lugesin vihmase ilma ajaviiteks Võru linna kodulehelt, et linnas elab eelmise aasta viimase päeva seisuga 13482 ning maakonnas 36403 inimest. Meesisend oletas, et linna alla ei ole arvatud "satelliitide" nagu Kose, Väimela, Parksepa jt elanikke. Kui arvud kokku liita, selgub, et Võru teenindab maakonnakeskusena pea poolsada tuhandet elanikku. Pealinnas või Tartus resideeruvate ettevõtete jaoks on aga need poolsada tuhat kodanikku perifeeria.
Liitusime suvekuudeks, mil enamasti siin viibime, prügiveoga. Et konteineri rent pikemas pespektiivis mõttetuks ostub, ostsime kasti välja. Tasusime arve ja jäime ootama. Möödus nädal, poolteist. Helistasin infoliinile - meie konteiner saabub... kahe nädala möödudes arve tasumisest. Sagedamini auto Võrru lihtsalt ei sõida... Mõne tunni möödudes koputas aga väravale sõbralik noormees, kes prügifirma kohalikuks juhiks osutus ning teatas, et käis meie kastil isiklikult Tartus järel. Noh, aitüma! (Ja nädal hiljem saabus deja vu´na veel üks meesterahvas, kes kasti maha tõstes teatas, et vastavalt sõlmitud lepingule tõi ta meile prügikasti...) Aga viimane on juba firma sisekommunikatsioon või täpsemalt selle puudumine.
Eile toidukraami soetama minnes sisestasin kaardi Swedpanga automaati, vaatamaks kontojääki. Automaadis neelas kaardi ja laadis ekraanile liivakella. Oli südapäev ning panga ooteliinil mitmeminutine järjekord. Automaat tagastas kaardi kiiremini ühendusest pangaga. Liinil vastanud teenindaja häälest kostus igavust - jaa, see automaat on meil juba mõnda aega rivist väljas. Välja ei lülitata ega informeerivat silti ei kinnitata, kuna Võrus ei ole vastava kvalifikatsiooniga isikut, kes saadetakse pealinnast teele võib-olla homme ehk siis täna. (Jah, eks sildi kirjutamine vajab tõesti enamat kui linnakeskuse pangatöötaja suutlikkus). Poe infoleti töötaja kvalifikatsioon oli kõrgem - ühest sahtlist võttis ta paberi, teisest pastaka ning silt "ei tööta" valmis loetud sekundite jooksul.
Sellessinases "perifeerias" elades ongi vaid keskustega suhtlemine ebameeldiv. Silmast silma saab kogeda puhast rõõmu. Hawaii rattapoe tehnik eemaldas mu tandemkärult loperdama läinud rehvi koos sisekummiga - õigesti tagasipanemist see vaid vajaski. Rehmas käega, et see pisike asi nüüd küll midagi ei maksa. Ja ma jäin nõutult seisma, mismõttes?
Järele mõeldes on inimesed lihtsamad = lahkemad ja avatumad. No mida hing ütled, kui sööklatädi ütleb, et lihavorstikeste ports on viimane ning küsib, kas ta võib mulle nelja vortsikese asemel viis panna... Päris kindlasti ei saa ma end nende püsikundeks nimetada. Päris kindlasti ei ole see tädi Meeisendi suhgulane, tuttav ega vana pruut. Aga tädi mäletab täpselt mu pereliikmete arvu ja söömisharjumusi... On siis need "depressiivsed Eesti väikelinnad", kus kõik teavad naabrist isegi seda, mida naaber ise veel ei tea või võiks seda kutsuda hoopis kogukonnasiseseks hoolivuseks.
Võib-olla ongi nii, et riik asub kaugel, paljude teenuste kättesaamine on raskem, ning inimesed kompenseerivad vajakajäävat teisiti. Nagu tõelises kodanikuühiskonnas.
kolmapäev, 31. juuli 2013
Lombipäev
Paksu halli pilvemassi, mis päeva uniselt raskeks teeb nimetatakse vist madalrõhkkonnaks. Just selline hall ja raske taevas valitses Lõunat juba varahommikust alates. Midi paranes üleeilsest liigsest päikesedoosist. Vähemalt lõpetas ta oksendamise ning nõustus suust sisse võtma enamat piimast ja kokakoolast. (me ei tahtnud korrata kevadist draamat ning pakkusime lahkesti keelatut - kokakoolat, millesse seekord vett segasime)
Lõunasöögi järel hakkas sadama. Peenike vihm ei seganud mind võililli juurimast. Seda tööd jagub mul mitmeks aastaks arvestades krundi suurust ja võilillede tihedust murus. Kulutasin pealt kolmveerandtunni Midi ja Mini uinutamiseks ning vaikust saabus täpselt kaheksaks minutiks.
Õhtuks korjasin vihmaveerennidest mõlemad kastmisvee vannid ääreni täis. Leppisime Midiga ära ning läksime kodutänava lompidesse hüplema. Proportsioonid on erinevad - enamik lompe vaid kattis minu plätusid, kuid Midi hüpe tekitas toredaid plärtse ja vett lendas kahele poole. Kummiriided on suurepärane investeering! Crocsikummikud on aga sobimatud sokita kandmiseks ning hõõrusid jalgadele villid, mis Midile vaid hüppamise vahepeal paariks hetkeks meelde tulid. Aga koju ei nõustunud ta minema - kekslesime tõesti kõik tänava lombid läbi. Vahel on kehvast asfaldist ka rõõmu.
Lõunasöögi järel hakkas sadama. Peenike vihm ei seganud mind võililli juurimast. Seda tööd jagub mul mitmeks aastaks arvestades krundi suurust ja võilillede tihedust murus. Kulutasin pealt kolmveerandtunni Midi ja Mini uinutamiseks ning vaikust saabus täpselt kaheksaks minutiks.
Õhtuks korjasin vihmaveerennidest mõlemad kastmisvee vannid ääreni täis. Leppisime Midiga ära ning läksime kodutänava lompidesse hüplema. Proportsioonid on erinevad - enamik lompe vaid kattis minu plätusid, kuid Midi hüpe tekitas toredaid plärtse ja vett lendas kahele poole. Kummiriided on suurepärane investeering! Crocsikummikud on aga sobimatud sokita kandmiseks ning hõõrusid jalgadele villid, mis Midile vaid hüppamise vahepeal paariks hetkeks meelde tulid. Aga koju ei nõustunud ta minema - kekslesime tõesti kõik tänava lombid läbi. Vahel on kehvast asfaldist ka rõõmu.
laupäev, 20. juuli 2013
Vihm!
Vingusin juba pikemat aega vihma järele. Kodus ootas sadu värskelt rajatud muru ja lõunas lisaks sama värskele murule ka köögiviljakasvandus. Öösel kuulsin sadu - avasin ruloode taga akna ja nautisin jahedat õhku ja krõbinat plekk-katusel.
Täna õhtul plaanisin külalistega jalutama minna, kuid oktoobrikuine temperatuur ning vihmasadu seda ei soosinud. Trotsisime siiski halba ilma ja nentisime hammaste lõgisedes, et on suvi.
Notsu putkas mu õe ja õetütrega nende Eesti-koju - kaks igavlevat teismelist vihmas olevat ühest parem. Midi siirdus Meesisendile seltsiks tööasjatamisel ning Mini magas. Ma olin üksi! Tekkis pooltund õnnist süllesadanud vaikust, mida suvehooajal pole veel olnudki.
Täna õhtul plaanisin külalistega jalutama minna, kuid oktoobrikuine temperatuur ning vihmasadu seda ei soosinud. Trotsisime siiski halba ilma ja nentisime hammaste lõgisedes, et on suvi.
Notsu putkas mu õe ja õetütrega nende Eesti-koju - kaks igavlevat teismelist vihmas olevat ühest parem. Midi siirdus Meesisendile seltsiks tööasjatamisel ning Mini magas. Ma olin üksi! Tekkis pooltund õnnist süllesadanud vaikust, mida suvehooajal pole veel olnudki.
reede, 19. juuli 2013
Klienditeenindamatusest
Sebimisele kulunud päevad meenutavad vana anekdooti, kus autoomanik rõõmustab kordaläinud päeva üle - jõudis ära käia nii autopoes, töökojas kui ka pesulas ning imestab samas, et kuidas ta need tegevused autota tehtud saanuks...
Kogusin ebameeldivused ühte päeva iseenese säästmiseks. Ja sain huvitava võrdlusmomendi erinevate klienditeenindajate suhtumisest klienti, kes ei saabu rõõmsal meelel avatud rahakotiga.
Esimene.
P-automudeli esindusteenindus müüs küsitud kütusefiltri asemel õlifiltri ning lisas arvele ka tihendi, mis karpi jäi tõstmata.
Margiesinduse letis läks sebimiseks - müüja hüüdis appi kassapidajat, kelle sõnul on sularahas tagastus keelatud. Mõlemad läksid abi otsima kolmandalt, kontoritöötajalt. Kahekümne minutise :) :) ootamise järel saabus selgitas leti taha saabunud boss, et täita tuleb blankett (mida parajasti käepärast ei ole) ning raha tuleb ülekandega (kui ma muidugi oma pangakonto numbrit tean)
Oeh. Summa suurusjärk oli 16 (just: k u u s t e i s t) eurot ning saatsin avalduse meilitsi vastusena nende meilile. Tõsi - meil oli postkastis veel enne kui auto nina esindusest tänavale keerata jõudsin.
Teine.
Raamatupidaja avastas puuduva arve S kütusefirmast. Tasutud pangaülekandega möödunud aastal. S-firma sekretär suunab kõne klienditeenindusse. Klienditeenindaja vabandab ja palub minu numbrit, et raamatupidaja saaks tagasi helistada. Kõne saabub kümne minuti järel ning küsitud arve kaheminutise kõne kestel.
Kolmas.
Raamatupidaja arvates on S kaubamaja ostutšekk loetamatu ning ta palub hankida koopia. On jah lumivalge, samas asub teiste termopaberile trükitute keskel. S-kaubamaja klienditeenindus teatab, et koopia väljastamise tasu on 1,92 ning tuleb tulla infoletti avaldust täitma. Pisukese vestluse järel leiab teenindajate juht, et saab ikka ilma lisatasuta ning palub mul teenindusse tagasi helistada, manitsedes edaspidi tsekkide käitlemisel h o o l i k a m olema. Klienditeenindus helistab tagasi kaks tundi hiljem, väites et ei leidnud otsitavat. Lahendust pakkuda ei oska, küsimusele, kas aitaks kaardimakseinfo, vastab mokaotsast, et võib-olla...
Neljas.
Minu nutitelefon, mudel hetke lipulaevade hulgast, hinnaga pea 600 eurot on kahe kuu jooksul kaks korda remondis käinud, kuid probleem püsib. Kirjutasin E telefonioperaatori teenindusjuhile, kellega varasemaltki suhelnud ning palusin VÕS-ile viidates telefon välja vahetada. Vastuseks sain papagoikõne klienditeenindajalt pakkumisega tuua telefon taas remonti. Sain ühenduse ka kirja tegeliku adresaadi puhkuseaegse asendajaga. Lubatakse kirja juristilt põhjendustega, miks ei saa telefoni välja vahetada. Kahjuks jääb lubadus vaid lubaduseks. Vahepeal muutub mu telefon laadijas nii tulikuumaks, et kardan selle alust lauda põlema minevat. Nüüd on nad laual eraldi - telefon, laadija ja aku.
Viies.
ID-kaardi kiibilt pole võimalik andmeid lugeda. Kas varem sai? Ei tea, pole enne Prisma konto loomist kaasas kandnud ega proovinud. Telefoniteenindus annab lihtsa juhise - viia vigane kaart teenindusse ning esitada avaldus uue kaardi saamiseks. Teenindaja unustas lisada, et... kaart suundub vaheetapina ekspertiisi. Ma tekitan büroos segaduse - abiametnik ei tea, millist nuppu vajutada, leitud töötaja ei tea, kuidas avaldust vormistada. Üheskoos üritatakse mõjutada, et sooritan mõttetut üritust, kuid jonnin ja täidan avalduse. Tänaseks on selgunud, et kiip oli tootja praak ning saan uue dokumendi garantii korras.
***
Oeh. Raske on mõista, miks pealtnäha soliidsed ettevõtted-asutused endale küündimatuid teenindajaid palkavad. Räägitakse suurtest konkurssidest lihtsale kontoritööle, kuid mille põhjal valik langetatakse?Võib ju süüdistada juhtkonda reeglite jäikuses, kuid teenindusproff peaks suutma jääda rahulikuks ning kindlameelseks ka keerulistes olukordades. Etteheitev pilk, mis ütleks justkui, miks-te-siia-tulite, ohked, juhtkonna ja programmide kirumine ning jutud maaletooja nõudlikkusest ei tekita mulle positiivset kuvandit. Rääkimata himust veelkord ämbrisse astuda ehk uuesti neilt ost sooritada.
Teenindaja oleks nagu vaheetapp, kus töötatakse ülikooli kõrvalt kuniks unistustes õnn naeratab ning direktori koht vabaneb. Või midagi sarnast. Igatahes pole see enamasti amet, mida tõsiselt ja südamega tehakse. Otsisin netiavarustest ja ei suutnud leida õppeasutust, kes pakuks klienditeenindaja kutset. Võib-olla ei osanud ma piisavalt otsida. Samas, erinevad kõnekeskused, infoletid - rakendust ju oleks!
pühapäev, 14. juuli 2013
Lapsesuu
***
Veeresime lõunasse. Vasakul käel kuskil Põltsamaa kandis on karjamaal üks hiigelsuur lehmakari. Selline nagu lapsepõlvest mäletan.
Midi, vaata, lehmad!
Midi pöörab pead, kõverdab mokka ning inspireerituna mõni päev varasemast loomaaiakülastusest vaidleb vastu - mkmmmmm, elevandid.
***
Lõunas on meil naabrinaine, lahe ja armas blondiin, Midi suur lemmik.
Kolasime loomaaias. Graatsilised flamingod seisid ühel jalal ning sokutasid pead tiiva alla. Midi vaatas neid pikalt-pikalt, kuniks sai selguse. Emme, vaata, tädi J!
Järellugu: Pildistasin selle hetke lindudega telefoni ning rääkisin naabrinaisele. Midi kõlkus samas. Võtsin telefoni ja näitasin samas Midile flamingopilti. Midi näkku tekkis suuuur naeratus - tädi J :)
***
Teismeline Notsu räägib ülivõrdes meie peretuttava kenast soengust. Ja lisab etteheitvalt, et mitte nagu mina, tema ema, kes enamasti juuksed hommikul hobusesabasse veab ja nii jääbki, õhtuni.
Ja lisab seejärel - muide ta on üleüldse vanamutt, võib-olla isegi nelikümmend...
Veeresime lõunasse. Vasakul käel kuskil Põltsamaa kandis on karjamaal üks hiigelsuur lehmakari. Selline nagu lapsepõlvest mäletan.
Midi, vaata, lehmad!
Midi pöörab pead, kõverdab mokka ning inspireerituna mõni päev varasemast loomaaiakülastusest vaidleb vastu - mkmmmmm, elevandid.
***
Lõunas on meil naabrinaine, lahe ja armas blondiin, Midi suur lemmik.
Kolasime loomaaias. Graatsilised flamingod seisid ühel jalal ning sokutasid pead tiiva alla. Midi vaatas neid pikalt-pikalt, kuniks sai selguse. Emme, vaata, tädi J!
Järellugu: Pildistasin selle hetke lindudega telefoni ning rääkisin naabrinaisele. Midi kõlkus samas. Võtsin telefoni ja näitasin samas Midile flamingopilti. Midi näkku tekkis suuuur naeratus - tädi J :)
***
Teismeline Notsu räägib ülivõrdes meie peretuttava kenast soengust. Ja lisab etteheitvalt, et mitte nagu mina, tema ema, kes enamasti juuksed hommikul hobusesabasse veab ja nii jääbki, õhtuni.
Ja lisab seejärel - muide ta on üleüldse vanamutt, võib-olla isegi nelikümmend...
teisipäev, 9. juuli 2013
:S
Unine suvi. Sel aastal on ta kuidagi eriti uimane ja väsitav. kuigi lauspäikest ja kuuma pole olnudki. Vihma samas ka mitte. Pikad, päikselised ja soojad püevad, millest terve pika talve unistasin, on käes, aga nagu igal aastal väsin juuliks neist ära ja augustis saabub kergendus sumedate õhtute näol.
Taipasin mõni aeg tagasi oma teovõimetust. Taipasin, et imiku, väikelapse ja koolilapse vanemana ei ole minus potensiaali teha kodus sanitaarremonti, suurpuhastust ega pisemaid igapäevaseid remonttöid. Ei jagu mind isegi elementaarsetele aiatöödele. Rääkimata sellestki, et rõõmsamad tegevused nagu jalutama, kauplusesse või loomaaeda minek on ettevalmistust ja vaeva nõudvad tegevused. Iga pereliikme vajadused rõivaste, toidu ja liikumisvahendi näol kipuvad jääma minu hooleks (sest mina olen kodune ja tean kõigi harjumusi kõige paremini) Ja ma olen sellest vastutusest väsinud. Hädapäraselt kannan igapäevaselt mustad riided ja nõud masinatesse ja sealt kappidesse, valmistan ühe sooja söögi ja teiseks soojendan midagi konservivarudest ehk Meesisendilt väljendit laenates "enzeest". Viskan kassile ette krõbinad ja puhastan liivakasti ja... ongi päev lõppenud. Ning hommikul... algab kogu jant otsast peale.
See teadmine tekitas abituse ja kurbuse, mõnikord ka ahastuse tunde. Sõbrannad? Pole viimastest suurt midagi kuulda olnud, ju on oma tegemistel. Meesisend? Töööööööööööööööl.
Ja mu Peugeot otsustas meie Võrus oleku ajal lihtsalt lõdviku maha visata ja jahutusvedelikust tühjaks joosta. Remondiks tuleb eemaldada suurem osa mootorist ning ihuarst sai aja broneerida alles nädala lõpuks. Niisiis. Vangis. (Või peab Hullumaja puhveti täies koosseisus Meesisendi väiksesse neljarattalisse mahutama)
Taipasin mõni aeg tagasi oma teovõimetust. Taipasin, et imiku, väikelapse ja koolilapse vanemana ei ole minus potensiaali teha kodus sanitaarremonti, suurpuhastust ega pisemaid igapäevaseid remonttöid. Ei jagu mind isegi elementaarsetele aiatöödele. Rääkimata sellestki, et rõõmsamad tegevused nagu jalutama, kauplusesse või loomaaeda minek on ettevalmistust ja vaeva nõudvad tegevused. Iga pereliikme vajadused rõivaste, toidu ja liikumisvahendi näol kipuvad jääma minu hooleks (sest mina olen kodune ja tean kõigi harjumusi kõige paremini) Ja ma olen sellest vastutusest väsinud. Hädapäraselt kannan igapäevaselt mustad riided ja nõud masinatesse ja sealt kappidesse, valmistan ühe sooja söögi ja teiseks soojendan midagi konservivarudest ehk Meesisendilt väljendit laenates "enzeest". Viskan kassile ette krõbinad ja puhastan liivakasti ja... ongi päev lõppenud. Ning hommikul... algab kogu jant otsast peale.
See teadmine tekitas abituse ja kurbuse, mõnikord ka ahastuse tunde. Sõbrannad? Pole viimastest suurt midagi kuulda olnud, ju on oma tegemistel. Meesisend? Töööööööööööööööl.
Ja mu Peugeot otsustas meie Võrus oleku ajal lihtsalt lõdviku maha visata ja jahutusvedelikust tühjaks joosta. Remondiks tuleb eemaldada suurem osa mootorist ning ihuarst sai aja broneerida alles nädala lõpuks. Niisiis. Vangis. (Või peab Hullumaja puhveti täies koosseisus Meesisendi väiksesse neljarattalisse mahutama)
reede, 5. juuli 2013
Maxima ja Rimi, mis toimub?
Lõunaosariikide Maxima ja mu tavapäraselt ääreni kuhjatud ostukäru. Kassalindile maandusid kõik segamini - piimapakile järgnes ajakiri, sellele leib, prügikotid ja nii käru tühjenemiseni. Ups. Patareid ja prügikotid plaanisin maksta eraldi. Vabandasin ja palusin nad pooleliolevalt tšekilt eemaldada. Kassapidaja peaaegu et palus mul seda mitte teha - selline tegu olevat süsteemis lubamatu ja näitavat tema saamatust kassapidajana. Kergitasin imestunult kulme - kobakäpp ja unustaja olin mina, kes pidanuks eraldi tasutavad tooted ka eraldi asetama. Kassapidaja sõnas, et hoopis tema pidanuks seda ise mõistma. Oeh. Lõunas ei ole Maxima muukeelne ja ebaviisaka teenindusega nõme kauplus. On hoopis mu lemmikpood. Jätsin eraldi arve tegemata. Kassiiri pärast, hale hakkas.
Huvitav, et sama väitega esines kevadtalvel ka Rimi kassiir, kellel palusin kauba läbi piiksutada hinna teada saamiseks. Ütles, et ta ei tohi seda teha ja kõik.
laupäev, 29. juuni 2013
Rubriigist "loe ja minesta" ehk kuidas saaks autoga ujuma
Logelesime lõunas meie linnakese suurimas rannas. Kolm täiskasvanut, neli last. Lämbe ja laisk päev. Meid kõnetas kõhukas mees, vanuselt vast neljakümnene. Onkli kõrval seisid kaks ebakindlat teismelist, poiss ja tüdruk. Tüdruk veidi vanem, poiss noorem, kuid kumbki polnud vast üle neljateistkümne.
Ilmselgelt mittekohaliku pilguga onkel uuris, missuguses ranna ääres oleks tema lastel turvalisem ja sobivam ujuda.
Raske soovitada, eriti kui isegi kohalik pole. Arvestades temaga kaasas olnud laste vanust leidsime ühiselt, et kuna tegemist on rannavalvega rannaga, mis mõned aastad tagasi vägagi põhjalikult renoveeritud, on kogu rand ujumiseks sobiv. Näitasime suunda meie lemmikosale - tehislaineline murukamar, mida veega kokkupuutumiskohal liivariba ääristab. Võimalik puhaste jalgadega veest naasta, mõnus end liivaseks tegemata istuda. Asukohaks nii viiskümmend meetrit meie asukohast eemal. Tjah, kogu rannaala pikkus ongi vast kolm- nelisada meetrit.
Edasine jahmatas :)
Onkel uuris, kuidas rannaalale autoga ligi pääseks.
Et mismõttes autoga ligi? Rannas me ju olemegi - päevitajad, riietuskabiinid. Onkel täpsustas, et tahab autoga vee äärde jõuda.
Näitasin enim "kohalikuna", et autoga pääseb parkima seljataguse hotelli juurde, teiselt poolt pargi puudesaluni, edasine on vaid laudtee liivas.
Asi kiskus koomiliseks, sest onkel polnud kuulduga rahul ning uuris, kas on mõni teine rand, kus saaks veeni sõita. No on. Lähikonnas kümmekond väikejärve kõrkjavaba mururibaga, kõrval parkla. Aga mitte ükski ei paku mõnusat tegevust, rannamelu. Pigem nagu ujumiskohad, mõne põhi mudasem, mõni järsemalt sügavamaks minev.
Onkel pöördus silmi vidutades laste poole, küsides, kas nad on nõus jalgsi minema... Tüdruk nõustus, poiss mitte. Onkel vaatas maha ja lisas, et võib laste emalt riielda saada, kui lapsi liikuma sunnib.
Rrrrrh. Kaks täiskasvanut meie kolmesest seltskonnast lagistasid naerda.
Jäin nõutuks. Küsisin mehelt, kas ta tõesti mõtleb küsitut tõsiselt. Kimbatuses mees vastas jaatavalt. Tüdruk tundus piinlikkust tundvat ja poisi olek oli pahur.
Läinud nad olidki. Kas ujuma läksid, jäi teadmata. Teemat jätkus meil õhtusöögilaudagi.
Ilmselgelt mittekohaliku pilguga onkel uuris, missuguses ranna ääres oleks tema lastel turvalisem ja sobivam ujuda.
Raske soovitada, eriti kui isegi kohalik pole. Arvestades temaga kaasas olnud laste vanust leidsime ühiselt, et kuna tegemist on rannavalvega rannaga, mis mõned aastad tagasi vägagi põhjalikult renoveeritud, on kogu rand ujumiseks sobiv. Näitasime suunda meie lemmikosale - tehislaineline murukamar, mida veega kokkupuutumiskohal liivariba ääristab. Võimalik puhaste jalgadega veest naasta, mõnus end liivaseks tegemata istuda. Asukohaks nii viiskümmend meetrit meie asukohast eemal. Tjah, kogu rannaala pikkus ongi vast kolm- nelisada meetrit.
Edasine jahmatas :)
Onkel uuris, kuidas rannaalale autoga ligi pääseks.
Et mismõttes autoga ligi? Rannas me ju olemegi - päevitajad, riietuskabiinid. Onkel täpsustas, et tahab autoga vee äärde jõuda.
Näitasin enim "kohalikuna", et autoga pääseb parkima seljataguse hotelli juurde, teiselt poolt pargi puudesaluni, edasine on vaid laudtee liivas.
Asi kiskus koomiliseks, sest onkel polnud kuulduga rahul ning uuris, kas on mõni teine rand, kus saaks veeni sõita. No on. Lähikonnas kümmekond väikejärve kõrkjavaba mururibaga, kõrval parkla. Aga mitte ükski ei paku mõnusat tegevust, rannamelu. Pigem nagu ujumiskohad, mõne põhi mudasem, mõni järsemalt sügavamaks minev.
Onkel pöördus silmi vidutades laste poole, küsides, kas nad on nõus jalgsi minema... Tüdruk nõustus, poiss mitte. Onkel vaatas maha ja lisas, et võib laste emalt riielda saada, kui lapsi liikuma sunnib.
Rrrrrh. Kaks täiskasvanut meie kolmesest seltskonnast lagistasid naerda.
Jäin nõutuks. Küsisin mehelt, kas ta tõesti mõtleb küsitut tõsiselt. Kimbatuses mees vastas jaatavalt. Tüdruk tundus piinlikkust tundvat ja poisi olek oli pahur.
Läinud nad olidki. Kas ujuma läksid, jäi teadmata. Teemat jätkus meil õhtusöögilaudagi.
pühapäev, 23. juuni 2013
Tervitustega, südasuvest
Südasuvi. Lõunaosariikide lämbe kliima. Päike sirab kas lagipähe või läbi vine, aga mulle kui mereäärsele ei jagu siin iialgi piisavalt õhku või pigem niiskust. Ülelahe kolinud naabrimees kurtis, et alles kolmandal aastal harjus ta Helsingi "vett täis" õhuga :) Igaühele oma...
Hoidistamishooaeg on avatud. Esimesena valmistasin rabarberisiirupit. Siin kasvab see suhteliselt metsikuna - varred olid paisunud Mini käsivarre jämeduseks. Võta või vikatiga. Rabarberitükke kogunes hiigelpotitäis - üle paarikümne liitri. Siirupit saime üheksa liitrit. Ilusat roosakaspunast värvi. Katsetasin ühele laarile lisada veelgi sügavama värvi saamiseks peeditükke. Soovitud tulemust ei tekkinud. Võib-olla pisike toonivahe minu enda silmis.
Meesisend käis pühade eel kohalikus kulinaariakaupluses sinki-vorsti-rulaadi toomas. Suure kilekotiga nagu harilikult. Kulinaaria korraldanud loteriid. Kandikul olnud kenad loosirullid ning müüja palunud tal üks välja valida. Tulemuseks kakssada grammi peedi-kartuli-herne salatit! Justnimelt :) Salat oli tavaline - polnud meie pere maitse, aga kõikvõimalike võida-auto kampaaniate vahele koduselt tore üllatus.
Lõunat me enamasti kodus ei söö. Pisikese linna peale on kolm koduse söögi paika ehk kolm sööklat ja üks bistroo. Suurest praest jagub kahele naistäiskasvanule või ühele meestäiskasvanule ja ühele lapsele. Hind... üle paari raha mitte.
Ühe lillekimbu viisime lõpuaktuseks. Oh aegu ja kombeid... Kui päälinnas minnakse lõpuaktusele enamasti otse töölt, haarates kohalikust lillepoest õie või paar, siis siinses väikelinnas olid õnnitlejad pea sama pidulikud kui lõpetajadki. Ja lilli ulatati sülemitena. Ning aktust peeti kultuurimaja õuel, higivabas keskkonnas.
Naabrid hauvad ehitust - plaanitakse aedade vahele väravaid. Ühed naabrid leiavad, et nii on neil lihtsam meie äreolekul muru niita ning meil kohal olles nende pool saunas käia. Teised naabrid leiavad, et lastel on mõnusam ühest hoovist teise pääseda. Tõsi, möööda teed minnes on vahemaa umbes pool kilomeetrit, üle aia tuleb tirida 2x5 last.
Siinses troopilises kliimas kasvab kõik, mille seeme mulda kukub, Nii on meil peenral lisaks prisketele maasikatele ka tomatid-kurgid ja eksootilisemast kraamist arbuusid ja artišokid. Ja mingid taimed millele kõrgust lubati kuni kaks meetrit tundub, et ... kasvavadki kahemeetristeks.
Lennujaamas ootab oma lendu Notsu - kümnepäevaneujumise-poodlemise-rattasõidu puhkus Rootsis on lõppenud. Kuuldavasti jääb enamus ostetud ja täditütrelt saadud rõivaid paariks nädalaks ootele, kuniks sealne pere autoga Eesti poole teele asub.
Mini õppis mõned päevad tagasi ühekorraga nii käputama, istesse kui ka püsti tõusma, seejärel omandas seitsmenda hamba ning tema unele on uued oskused pehmelt öeldes halvasti mõjunud.
Jaaniõhtu veedame traditsiooniliselt Vällamäe tagaküljel Tilgamäe või (Mäetilga) talus, saatjaks Haanjamehe talust kostev pidu.
Hoidistamishooaeg on avatud. Esimesena valmistasin rabarberisiirupit. Siin kasvab see suhteliselt metsikuna - varred olid paisunud Mini käsivarre jämeduseks. Võta või vikatiga. Rabarberitükke kogunes hiigelpotitäis - üle paarikümne liitri. Siirupit saime üheksa liitrit. Ilusat roosakaspunast värvi. Katsetasin ühele laarile lisada veelgi sügavama värvi saamiseks peeditükke. Soovitud tulemust ei tekkinud. Võib-olla pisike toonivahe minu enda silmis.
Meesisend käis pühade eel kohalikus kulinaariakaupluses sinki-vorsti-rulaadi toomas. Suure kilekotiga nagu harilikult. Kulinaaria korraldanud loteriid. Kandikul olnud kenad loosirullid ning müüja palunud tal üks välja valida. Tulemuseks kakssada grammi peedi-kartuli-herne salatit! Justnimelt :) Salat oli tavaline - polnud meie pere maitse, aga kõikvõimalike võida-auto kampaaniate vahele koduselt tore üllatus.
Lõunat me enamasti kodus ei söö. Pisikese linna peale on kolm koduse söögi paika ehk kolm sööklat ja üks bistroo. Suurest praest jagub kahele naistäiskasvanule või ühele meestäiskasvanule ja ühele lapsele. Hind... üle paari raha mitte.
Ühe lillekimbu viisime lõpuaktuseks. Oh aegu ja kombeid... Kui päälinnas minnakse lõpuaktusele enamasti otse töölt, haarates kohalikust lillepoest õie või paar, siis siinses väikelinnas olid õnnitlejad pea sama pidulikud kui lõpetajadki. Ja lilli ulatati sülemitena. Ning aktust peeti kultuurimaja õuel, higivabas keskkonnas.
Naabrid hauvad ehitust - plaanitakse aedade vahele väravaid. Ühed naabrid leiavad, et nii on neil lihtsam meie äreolekul muru niita ning meil kohal olles nende pool saunas käia. Teised naabrid leiavad, et lastel on mõnusam ühest hoovist teise pääseda. Tõsi, möööda teed minnes on vahemaa umbes pool kilomeetrit, üle aia tuleb tirida 2x5 last.
Siinses troopilises kliimas kasvab kõik, mille seeme mulda kukub, Nii on meil peenral lisaks prisketele maasikatele ka tomatid-kurgid ja eksootilisemast kraamist arbuusid ja artišokid. Ja mingid taimed millele kõrgust lubati kuni kaks meetrit tundub, et ... kasvavadki kahemeetristeks.
Lennujaamas ootab oma lendu Notsu - kümnepäevaneujumise-poodlemise-rattasõidu puhkus Rootsis on lõppenud. Kuuldavasti jääb enamus ostetud ja täditütrelt saadud rõivaid paariks nädalaks ootele, kuniks sealne pere autoga Eesti poole teele asub.
Mini õppis mõned päevad tagasi ühekorraga nii käputama, istesse kui ka püsti tõusma, seejärel omandas seitsmenda hamba ning tema unele on uued oskused pehmelt öeldes halvasti mõjunud.
Jaaniõhtu veedame traditsiooniliselt Vällamäe tagaküljel Tilgamäe või (Mäetilga) talus, saatjaks Haanjamehe talust kostev pidu.
neljapäev, 13. juuni 2013
Tere, suvi!
"Läksime. Head ööd!" edastas Notsu lakoonilise tekstisõnumi. Tema odavlend suvepuhkusesse hilines tunni ja lahkus just nüüd, südaöösel.
Ja ta ongi nii suur, et seikleb minuta Tallinna ja Stockholm/Norrköpingu vahel, kaasas seguna sünnipäevakingituseks ja imelise tunnistuse eest saadud ipad ning kõrvas klapid kuulamaks nutitelefonist muusikat. Ei närvitsemist ega pinget - see rõõm jäi minule. Roosa täpselt Ryanairi tillukese käsipagasi mõõtudesse sobituv kohver sai pakitud kohe peale vastavasisulist korraldust. Jah, ühte ma aitasin - värskelt vanaema õmblusnõelast tulnud neoonrohelist kleiti pakkida. Et täditütre algkooliastme lõpupeol kena välja näha. Hunnik hilpe, mille hulgas mitu paari ujumisriideid terassibasseinis lõbutsemiseks, pass, check-in dokumendid, vedelikud minigrip-kotikeses ja saigi kohvrike täis.
***
Pakkisin neljanda kiituskirja koos klassitunnistusega karpi. Selle A4 formaadis paberi taga peitub enam tööd kui varasematel aastatel. Raskeim pähkel oli matemaatika, mille tuumani küündimiseks kulus tõesti tunde ja päevi. Mitu nädalavahetust täis hädakisa, raevu ja sekka pisaraidki. Loobumisvõite, kuniks ühel hetkel avanes uks ning mosaiik kokku klappis.
Inglise keel, mis Notsu kooli uue programmi järgi on keeruline ka varem keelt õppinule ning sobib pigem täiskasvanutele kui kümneaastastele.
Muusikakooli tunnistus, ilma kiituseta on enamgi väärt. Oli raske aasta veelgi raskema iseloomuga erialaõpetaja käe all. Ja lõpp, mis päädis õpetaja vahetusega.
Mõned kalliskivid on loomult eredad ja ilusad, teisi peab tulemuse saavutamiseks lihvima. Notsu jõuab tulemusteni oma jonnakuse ja tahtejõuga.
***
Ma lihtsalt ei jaksa tegeleda fotode ja Oluliste Paberite albumitesse kleepimisega. Ma suhtuks huumoriga, kui keegi kirjeldaks õnnestunud ja tegusat päeva nii, et puhastas lauahõbeda ja pesi kaks autot väljast ning oli õhtuks surmväsinud. Aga just selline oli üks mu tegusamatest päevadest. Ja seda va puhastatud lauahõbedat oli vaid kuue teelusika jagu...
Harilikult jõuan eelmise päeva laga puhastada, pesta ja kuivatada pesu ning võtta nõud masinast välja, käia lasteaias Midi järel ning supermarketis sisseostudel. Kahest sooja toidu valmistamiskorrast olen ammu loobunud. Kiidan end ühegi eest ja korraliku lõuna igatsuses söön vahel Sõõrikus. Ja kuulan hämmingus inimesi, kes puhta kodu, korralikult säetud põllede ja kasitud pluusidega laste kõrvalt mängleva kergusega veel iluaeda ning koduloomi peavad ja hobidega tegelevad, teatrisse, kinno ja raamaturiiuli juurde ning trenni jõuavad. Minu ööpäevad on nende omadest vist lühemad.
Ja ta ongi nii suur, et seikleb minuta Tallinna ja Stockholm/Norrköpingu vahel, kaasas seguna sünnipäevakingituseks ja imelise tunnistuse eest saadud ipad ning kõrvas klapid kuulamaks nutitelefonist muusikat. Ei närvitsemist ega pinget - see rõõm jäi minule. Roosa täpselt Ryanairi tillukese käsipagasi mõõtudesse sobituv kohver sai pakitud kohe peale vastavasisulist korraldust. Jah, ühte ma aitasin - värskelt vanaema õmblusnõelast tulnud neoonrohelist kleiti pakkida. Et täditütre algkooliastme lõpupeol kena välja näha. Hunnik hilpe, mille hulgas mitu paari ujumisriideid terassibasseinis lõbutsemiseks, pass, check-in dokumendid, vedelikud minigrip-kotikeses ja saigi kohvrike täis.
***
Pakkisin neljanda kiituskirja koos klassitunnistusega karpi. Selle A4 formaadis paberi taga peitub enam tööd kui varasematel aastatel. Raskeim pähkel oli matemaatika, mille tuumani küündimiseks kulus tõesti tunde ja päevi. Mitu nädalavahetust täis hädakisa, raevu ja sekka pisaraidki. Loobumisvõite, kuniks ühel hetkel avanes uks ning mosaiik kokku klappis.
Inglise keel, mis Notsu kooli uue programmi järgi on keeruline ka varem keelt õppinule ning sobib pigem täiskasvanutele kui kümneaastastele.
Muusikakooli tunnistus, ilma kiituseta on enamgi väärt. Oli raske aasta veelgi raskema iseloomuga erialaõpetaja käe all. Ja lõpp, mis päädis õpetaja vahetusega.
Mõned kalliskivid on loomult eredad ja ilusad, teisi peab tulemuse saavutamiseks lihvima. Notsu jõuab tulemusteni oma jonnakuse ja tahtejõuga.
***
Ma lihtsalt ei jaksa tegeleda fotode ja Oluliste Paberite albumitesse kleepimisega. Ma suhtuks huumoriga, kui keegi kirjeldaks õnnestunud ja tegusat päeva nii, et puhastas lauahõbeda ja pesi kaks autot väljast ning oli õhtuks surmväsinud. Aga just selline oli üks mu tegusamatest päevadest. Ja seda va puhastatud lauahõbedat oli vaid kuue teelusika jagu...
Harilikult jõuan eelmise päeva laga puhastada, pesta ja kuivatada pesu ning võtta nõud masinast välja, käia lasteaias Midi järel ning supermarketis sisseostudel. Kahest sooja toidu valmistamiskorrast olen ammu loobunud. Kiidan end ühegi eest ja korraliku lõuna igatsuses söön vahel Sõõrikus. Ja kuulan hämmingus inimesi, kes puhta kodu, korralikult säetud põllede ja kasitud pluusidega laste kõrvalt mängleva kergusega veel iluaeda ning koduloomi peavad ja hobidega tegelevad, teatrisse, kinno ja raamaturiiuli juurde ning trenni jõuavad. Minu ööpäevad on nende omadest vist lühemad.
pühapäev, 2. juuni 2013
Teovalvur
Kui oled kolmeaastane, siis koosneb iga päev pikast ja mõnusast mängust. Kui vanemad just sööma või magama ei sunni.
Ja tegelikult on padulahe istuda mullahunnikusse ja tõsta kühvliga kuhilaid ühest äärest teise aru saamata, mida tähendab väide, et peenart ei tohi lõhkuda. Või teine, et taimi ei tohi välja tõmmata... Samas nägi ta mind neid ümber istutamas.
Nädalavahetusel tekitasime lõunasse saunamaja lõunapoolsele küljele lahmaka peenra. Tundus et Võru-vanaema oli selles kohas edukalt klaasi kultiveerinud, kilde ja killukesi saime mitme pesukausitäie jagu. Maast kaevus välja ka kaks pudelit - vein ja viin, mõlemad esmapilgul puutumatud ja korgi all. Lähemal vaatlusel olid hiired siiski oma töö teinud.
Peenar valmis Mini uneajal. Midi oma teatavasti nii pikk pole. Ja sestap sai kipsis käega Notsust Midile kohustuslik mängukaaslane-lapsehoidja. Muidugist tüdines suurem väiksemast ja üritas talle igasuguseid ülesandeid leiutada.
Esmalt sai Midi ülesande mitte lasta kivihunnikul minema minna. Istus Midi hoolikalt kivide ees ja jälgis kuniks protesteerima hakkas. Need ei liigu!
Seejärel hankis Notsu Midi jaoks teod ning Midi sai uue ülesande - vaadata, et need loomad plehku ei paneks.
Kaasnevast kisast on parem mitte rääkida, ent eesmärk pühendas abinõu. Näis, kas sügisel saame arbuusi või mitte.
Ja tegelikult on padulahe istuda mullahunnikusse ja tõsta kühvliga kuhilaid ühest äärest teise aru saamata, mida tähendab väide, et peenart ei tohi lõhkuda. Või teine, et taimi ei tohi välja tõmmata... Samas nägi ta mind neid ümber istutamas.
Nädalavahetusel tekitasime lõunasse saunamaja lõunapoolsele küljele lahmaka peenra. Tundus et Võru-vanaema oli selles kohas edukalt klaasi kultiveerinud, kilde ja killukesi saime mitme pesukausitäie jagu. Maast kaevus välja ka kaks pudelit - vein ja viin, mõlemad esmapilgul puutumatud ja korgi all. Lähemal vaatlusel olid hiired siiski oma töö teinud.
Peenar valmis Mini uneajal. Midi oma teatavasti nii pikk pole. Ja sestap sai kipsis käega Notsust Midile kohustuslik mängukaaslane-lapsehoidja. Muidugist tüdines suurem väiksemast ja üritas talle igasuguseid ülesandeid leiutada.
Esmalt sai Midi ülesande mitte lasta kivihunnikul minema minna. Istus Midi hoolikalt kivide ees ja jälgis kuniks protesteerima hakkas. Need ei liigu!
Seejärel hankis Notsu Midi jaoks teod ning Midi sai uue ülesande - vaadata, et need loomad plehku ei paneks.
Kaasnevast kisast on parem mitte rääkida, ent eesmärk pühendas abinõu. Näis, kas sügisel saame arbuusi või mitte.
Tellimine:
Postitused (Atom)
