Siil ja hiir

Üks siilipoiss elab siinkandis. Õhtuti saabub ta tühjalt kõrvalkrundilt ja jalutab veidi meil. Varasemalt ületas ta tänava naaberkrundi kaudu, kuid vundamendiga vaheaia valmimise järel ta enam läbi ei pääse. Notsu on näinud teda meie aia alt välja pugemas ja üle tee sibamas. Täna kriiskasid tüdrukud nagu oleks midagi hirmsat juhtunud. Siil ronis aias mööda kasutut kruusahunnikut. Meie lähenedes pöördus ta tagasi ja saime teha foto hekialusest tigedast kerast.
Mida siilid söövad? Notsu väitis, et piima kindlasti mitte, loodusõpetuse tunnis olla räägitud. Ja vahet polegi, sest ajutiste asukatena me ei hakka siili toitma. Siil sai enne ja saab ka edaspidi täiesti kenasti hakkama.

Teise kodulooma olemasolu ei ole rõõmustav. Silmanurgast märkasin liikumist ja noh, röökisin kordades hullemini. Hiir. Vaene loom pööras lakitud libedal puitpõrandal ringi ja enne hoo sissesaamist sibas paar hetke kohapeal.  Umbes nagu multikates ja koomiksites kujutatakse. Hiiri ma ka toita ei taha. Pealegi pidada nad 42 päeva jooksul populatsiooni kahekordistama. Kuidas saada hiir majast välja? Kenasti riimuvad küll, et meil on nüüd hiir ja siil... Aga. Esiteks ma vihkan hiirelaipu ja teiseks ei taha ma mürki panna. Saabus kenjaalne välkidee siil tuppa meelitada - võib-olla maitseks talle hiir?

Rannailm

Hommikune väljavaade polnud paljutõotav - sombune pilvisus. Aga mida on kolme lapsega (väike)linna pagenuna paremat teha kui randa kobida? Liiati tahab Midi igal võimalusel abiratasteta rattal vurada. Ja kui juba rattal, siis tuleb sõita randa, et sealse hiigelkõrge kolmnurkse köisatraktsiooni otsa vinnata. Mini turnib järel, kuid õnneks ei pääse ta esimesest kolmnurgast edasi. Tamula-äärsed lamamistoolid on võrratud ja kordusproov tunnistas vee supluskõlbulikuks.

Päevitasime korralikud päevitusriidete randid selga. Lõunase ühis-iluune järel tegime naabrinaisega kiirkõnniringi.
Ja jälle bussi vastu - külalised-külalised! (Täpsemalt küll külaline ja seekord Notsule). Homsest võib mind arvata nelja lapsega üksikemade kilda!
PS. Tänasega saab otsa juuni, ehk siis kolmandik klassikalisest "suvest". Juba! Ja sooja pole peaaegu olnudki...

Kuidas me Seto Folgil ei käinud

Eilsel hilisel õhtutunnil lõunasse naasnud Meesisend arvas heaks meid Seto Folgile viia. Tehtud-mõeldud, jõudsin kaasa haarata poiste dressipluusid ja paluda Notsul kotti pista paar suupistet. Poisid pidanuks autos lõunat magama. Nii lihtsalt muidugi ei läinud - ei maganud keegi silmatäitki. Lappasin folgiprogrammi ja tuvastasin, et kolm soodus- ja üks tavaline ühepäeva-käepael maksavad veidi üle kaheksakümne euro. Meesisend unistas valjult millestki laadalaadsest, kus pakutaks ehedat Seto käsitööd elutoapõrandale sobiva kaltsuvaiba näol.

Pargitud saime . Et mitmeks päevaks tuleme - no paariks tunniks vast. Edasine polnud üldse naljakas. Laadaosa asetses ühe lava kõrval ning mõlemad olid surutud piirdeaeda, kuhu pääses vaid sellesinase käepaelaga. Ka Seto Tsäimajast oli saanud folgiala, kuhu käepaelata asja polnud. Ja sööklas toitlustati vaid korraldajaid... Ei laata, vaipa ega sööki, pikalt me maantee ääres me jalutada ka ei viitsinud. Kirusime korraldust, mis kaunil laubasel päeval võinuks orienteeruda suuremale hulgale kui käepaelaga folgilised, nagu Viljandis, kus kogu linnas on tunda festivali. 

***

Räpina bussijaama küljes olevast Turisti pubist ei arvanud me väljaspoolt suurt midagi. Sisemuselt osutus see aga meeldivalt avaraks, hinnalt mõistlikuks. Toitude saabudes selgus, et suupiste osutus laste jaoks pirakaks praeks ning tavapraest saanuks söönuks kaks näljast. Ja teenindus oli harvaesinevalt sõbralik. 

Jalutasime tiiru Räpina kaunis mõisapargis ja Avatud mõisate sarja raames saime Sillapää mõisa ka seestpoolt näha. Inglise aed, prantsuse aed, rosaarium, viinamarjade ja okaspuude kollektsioon... Imeilus ja samas nii lihtne. 

Lõikasin kodus vaasi tuulega murdunud pirakad iirised - Võru aed, rammusa mulla ja väikese lillevalikuga, kah lihtne.

Meie nädal lõunas

Tänasega täitub nädalake lõunas. Lühidalt elust piiratud ehk aeglases ja kehvaltlevivas netiühenduses. 

* Lõunas lõhnab kodumaja kuidagi eriliselt - see on värske puidu lõhn vist. Puitu sai kasutatud ehk liigagi palju. Aga uksest sisenedes on see lõhn eriline.

* Seekord teavitas meie tulekust kogu kvartalile valvesüsteem, mis koodi ei tunnistanud ja tubli tunnikese ehk siis südaööni häiret andes üürgas. Kohalik patrull kutsus erakorraliselt välja tehniku ja üheskoos pusisid nad tunnikese. Kell üks öösel saabus vaikus.

* Juuksuriretk Tartusse. Mitte et mu soeng suurepärane välja näeks, aga ma olen vähemalt leidnud juuksuri, meesterahva kusjuures, kes lihtsalt lõikab, küsimata, kas seda või toda tuusti pikemaks jätta (kust mina peaksin teadma, missuguse tulemuse konkreetse salgu lühendamine annab) Tõdesime üheskoos, et mu juuksed on hämmastavalt kasvanud. Nendin, et poolde selga pole nad veel eales ulatunud.

* Vastseliina laat. Meesisend haaras varahommikul Midi kaasa ja läinud nad olidki. Tagasi saabusid militaarselt - kaasas tank ja soomusmasin. Meesisend oli lisaks soetanud 25-liitrise poti. Õunamahla keetmiseks sügisel. Noh, ütleme, et esmalt keedeti sellega küll vett õlleteoks. Saunas mulksub kesvamärjukest tubli 50 liitrit, loodetavasti ei lähe nagu kajakasupiga (keeda kolm tundi lisa vett, keeda veel kaks tundi ja siis viska ära nii vesi, kajakas kui pott). Uus ja läikiv õlleankur on küll, aga tarbijaid... no ma ei tea...

* Koolilõpuõnnitlus. Üks Võru poiss pühib kodulinna tolmu jalgadelt ja tuleb Tallinna gümnaasiumi. Vanemad pole vist lõpuni leppinud, kuid ometi mõistavad lapse sügavat seotust muusikaga.

* Midi õppis kaherattalisega sõitma. Mäetilgal, kus sirget pinnast olemaski pole, on mäest alla lihtne veereda. Hiljem saabus oskus sõita tasasel maal, niipalju kui seda lõunas üldse on.

* Klassikaline jaanieelne surnuaiatuur - Urvaste, Hargla Võru. Eelmisel aastal oli umbrohustaatuses hostasid hordides puudu, nüüd jäi Tallinna puhma lammutamisest kümmekond üle. Kui kord aastas käia, nagu meie Urvastes Meesisendi vanaemade-vanaisade ja veel omakorda nende vanemate haual käia, pole suve- ega lõikelilledega midagi teha. 

* Surnuaiatuuri juurde käis tutvumine maakolgastega. Meesisend sõidutas meid Litsmetsa kaudu, loetledes lisaks võrumaiseid kohanimesid nagu Ihamaru ja Karilatsi.

*Sissepõige Apesse jäätist sööma (Notsu igatseb ju üle kõige välismaale. Selleks suveks käidud!)

* Suitsuliha. Grill-liha. Meie uus suitsuahi lõunas on tõesti lihtne käsitseda. Isegi minusugunen kobakäpast naisterahvas saab hakkama

* Jaaniõhtu ringsõit. Meesisend lisas bussi viimase rea ja nii tekkis meil üheksa istekohta. Nõiduslikult kaunis Mäetilga Vällamäe tagaküljel ning Võru linna vahva ühisjaanik. Mäetilgal sain oma vihmavarju-hoidmise eriharidust praktiseerida. Vihmavarju all musitseeriti, need, kes sinna ei mahtunud, laulsid kapuutsid peas kaasa. Kas kõvasti ja valesti või vaikselt ja õrnalt. Kamp lapsi hüüpppas batuutidel või kihutas ratastel. Võru linna ühisjaanikule jõudsime lõkke vähenedes, tantsisime Mini ja Midiga Notsi grimassi saatel

* Jaanipäevane matk Ahja jõe ürgorus Taevaskojas. Nagu massiüritusel paraku - rahvast rohkem kui inimesi, nii kontsadel kui matkariietes, karvaseid ja sulelisi. Pettumuse valmistas jõelaev Lonny, kelle kapten hoolimata kümnekonnast reisilesoovijast jättis väljumise tegemata. (no kes usub, et lõunas on töö- ja rahapuudus)

* Kiidjärve ja Ridali. Vanad mõisad on Meesisendi huvi. Sõna otseses mõttes murdsime läbi looduse kolmekordse hoone juurde. Uuepoolne kivikatus, kuid sisselangenud majanurk, rohi liialdamata rinnuni. Kahju endisaegsest hiilgusest.

* Poetuur. See imeline taaskasutusmaailm, kus briti odavpoodide kingapaari eest küsitakse paarkümmend raha ning Heidi Klumi tennisevälimusega hüpermugavad kingad vaid kaksteist.

* Kino. Supilinna salaselts. Rõõmu kõigile alates Minist ja lõpetades vanaemaga.

Selle suvenädala sisse mahub veel nii vihma kui päikest, külma tuult, sääski, tibatillukesi vastikult hammustavaid tiivulisi. Allergiarohtu nii sees- kui välispidiselt, rohimist, filmiõhtuid ja rattaretki linnalähedastel rattateedel. Jääätist nii isetehtult kui poestostetult. Pitsat, grill-liha, värsket kartulit, esimesi punaseid maasikaid kui ka küpsisekujulisi võltskukeseeni (päris kukekad pidavat ka metsas juba olema) 

Külalisi, külalisi ja veelkord külalisi, nii väga lähedalt kui veidi kaugemalt ja teisest riigi otsastki. 

:(

Ära loe uudiseid, eriti hilistel õhtutundidel, soovitab Meesisend. Olles neljapäevast saadik eemal, siiski lugesin. Ja... hakkasin nutma ning äratasin juba maganud Meesisendi.

Kolm Eesti mägironijat hukkus. Ei hetkegi kahtlust. Kahega neist oleme veetnud Seiklejate klubi seltsis imetoredaid matku nii Eestis kui Lofootidel. Kolmandaga olen ise korra mägedes käinud, imetlenud, et vaevaliselt läänetippu roomates, jõudis tema ära käia ka idas. Imelised kaaslased. Olid.

Nonsens. Koolivenna seikluskirg sai alguse ilmselt Tallinna II Keskkooli matkaringist. Matkaring, mis ühendas mitme kooli keskastme õpilasi, suleti Koolal juhtunud õnnetuse tõttu. Üks kahest sealse õnnetuse ohvrist oli eile kadunuks jäänu klassivend.

Vanad mälupildid elustusid. Põhjused, miks ma loobusin mägedest, olnuna selle vahva tee alguses. Eriti valus on mõelda Midi-ealisele tüdrukutirtsule, kes nii ema kui isa kaotas. Ma ei saa magada. Põletan vaikselt küünalt ja mõtlen.

2.06.83

Mina ja mu klassikaaslased olime Lasnamäe plikad - elasime uutes majades, kus nii vann kui soe vesi, kui automaatküte. Pole ammu kinnisvarakuulutusi jälginud, kuid neid nimetati toona "kõikide mugavustega korteriteks"

Üks klassivend hilines igal hommikul kooli, liialdusteta. Irooniline matemaaatikaõpetaja tõi meieni tõe, et hilinejast noormees elas kooli lähistel, Toompeal, Raamatukogu platsil. Me uurisime veidi. Selgus, et iidvanas majas - hägune elekter, soojast kraaniveest ega automaatküttest polnud juttugi. Võeh, mõtlesime me. Ja kooli pidi ta ka jalgsi tulema, üksi. Meie saime sinna ekspressbussiga, olgugi pungil täis ja diisli järele haisevaga, kuid üheskoos.

Oh aegu, oh kombeid. Need "kõikide mugavustega" korterid Lasnamäel pole ammu enam unistuse väärilised (või siiski, kes teab, ehk unistatakse siiski ka neist). 

1.06.1983 päev, mil lõpetasin esimese klassi. Kiitusega. Järgmisel hommikul alustasime kolimist. Mu mälus on lahtise kastiga veoauto (või oli neid mitu?) Gaz. Bussiliin oli veidi varem juba meie koduni jõudnud, kuid haljastust ega täielikku asfalti veel polnud. Tassisin trepist söögilaua jalgu kolmandale korrusele. Kaks korraga. Korrus allpool seisatasin puhkamiseks ja unistasin, et elaksime siin... Maja ja korter lõhnasid "uue maja järgi" - ilmselt eritasid seda betoonpaneelid.

Kolimise lõppedes pakkus ema kohvi ja võileibu - meid oli mitmeid sugulasi-tuttavaid aitamas. Mu toona kuuekümneüheksane vanaema istus elutoa diivanile, kastide kõrvale. Ühel hetkel välgatas ta silmis pisar ning ta küsis justkui iseendalt, et kas tõesti siia kivilinna ta ka sureb... 

Reisipalavik, mis muud.

Homme ongi see päev!

Saadan poisid lasteaeda ja järgmisel korral kohtan neid esmaspäeva õhtul... Minist ja Midist pole ma üle kümnekonna tunni varem eemal olnud - meil lihtsalt ei ole kedagi, kes nõustuks Hullumaja Puhvetit pikemalt hoidma. 

Kahtlustan, et ei oska tekkinud vaba ajaga midagi pihta hakata ning lähen laevas juba üheksa paiku magama. (Kui Notsu mind just mööda poode ja ööklubisid ei vea ja Bingot mängima ei nõua)

Ka pole ma nii tühja autoga juba ammu kuskile sõitnud. Kleit, kingad, teksapüksid, paar pluusi. Tellitud külakost virsiku Nestea ja paari multipaki kohukeste näol. Üllatuseks kaasa ostetud mooniplahvatuse grillkringel. Kõik. Ei mingeid kärusid, mähkmeid, mänguasju igaks elujuhtumiks, näkileibu, joogivett, kümneid komplekte vahetusrõivaid jne 

Ometi hakkasin närvitsema avastades mustmiljon tegemata pisiasja. Rahakotist puuduvad nii paberkindlustus kui juhiluba, tehniline pass. Ma ei oska kasutada GPS-i, kuigi tehniliselt pole seda ka vaja.

Vahetasime õega täna mitmeid kõnesid. Ilm heitlik, basseinivesi 15´.  Voodiriided ja käterätid koju jätta. Üks jalgpallimatš reedel vaadata. Kaks võileivatorti viiekümnele haarame kaasa laupäeval tagasiteel. Ikea - valikus on Linköping või Stockholm. Hilisõhtul tuleb niikuinii Linköpingu lennujaamas käia. 

Mõtlen oma käesolevale elule - minust on saanud uskumatu kodukana, kes pabistab ülelombi seilamise pärast, kus teekond autoga kulgeb turvalisel kiirteel. Ise ka ei tunne ennast ära :)

Ma tegin seda jälle...

Eelmisel nädalal Notsu ja iseenda riidekappi tühjendades vandusin ma peaaegu käsi piiblil, et enam ei tee. Ei osta enam riideid ja jalatseid. Ei anna järele teismelise halale, iseenda soovidele, Meesisendi edevusele ega fantaasiale poisterahvaste ägedatest hilpudest.

Õetütre leeripidu on jätkuvalt teemaks ja tegemist on Põhjamaades ühe olulistema sündmusega inimese elus. Õde kõneles suisa viiekümnele külalisele tellitud võileivatordist, oeh... (ma tean ja tunnen vast kümmetkonda nende kohalikku peretuttavat) Kujutasin end seismas ema kingitud kuldehetega ehitult rohe-lillas Vera Wangi kleidis, näpus beež Etienne Aigneri käekott ja jalas... a) mustad porikingad b) kirjud tennised c) suveeplätud d) ketsid, nähes  kõrval oma imekaunist õde mind teistele tutvustamas.

Niisiis murdsin ma lubadust ja kablutasin kingi otsima. Enne Notsu sündi kandsin ma jalatseid 38, harva ka 39. Peale Midi sündi soetasin pigem 39, vahel ka 40 ja Mini sünni järel... nuuks, kinganumber 40 samastub juba loivaga.

Nagu kord varemgi trampisin ühest ostukeskusest teise ja teisest kolmandasse, sobivaid leidmata. Või noh, sobiva hinnaga hinnaga kingi leidmata - ju olin oma unistuste lati jälle liiga kõrgele asetanud. Õnneks on minusugustele loodud Humana - sain paari ehtsast lakknahast beeže peaaegu tuttuusi pidulikkke suvekingi üheksa euro eest(töövõit: sundisin end Tommy Hilfigeri poiste suvepükse suuruses 128 tagasi panema)

Ilmateadet vaadates pakkisin kotti ka talveparka - olin märtsi alguses veendunud selle ostu halvas ajastuses, ometi on see siiani sagedasim õhtune rõivaese. Toppisin kogu komplekti selga ja ütleme, et vaatepilt oli koomiline. Seega pean veelkord endale antud lubadust rikkuma ja homme tuleb läbi viia operatsioon "kleidi, kingade ja käekotiga sobiv mantel või jakk". (Ja tagasiteel ostan Ikeast suurema riidekapi ja kodus hakkan lappama kinnisvarakuulutusi pirakama kodu leidmiseks)

Teismelise riidekapp

Sorteerisin eile ja täna Notsu väikseksjäänud riideid.
Meeletud kogused. Kümned kleidid, topid, pluusid, teksased, kokku sadu esemeid alates suuruses 146 kuni naiste S-ini. Mõned vaid kord kantud, enamasti paar-kolm korda seljas käinud. Üksikud tublisti kantud. Ainuüksi päevitusriideid tuli 13 paari. Kolmteist... Viimaste osas on Notsu ainus tädi tublisti kaasa aidanud, sest sõnadega "mõnus kui saad valida millistega randa minna" on neid talle toodud ja toodud. Ja lisaks veel täditütre riided, kes samuti kannatab (või naudib?) rõõmu riiete ostmisest. Igatahes istun ma juba teist ööd kapitalistlike kaltsukuhjade vahel ja kahju on. Ilusad esemed, peaaegu kandmata, hirmus varandus neile kulutatud ja täiesti kasutud.

Heietamiseks tuli isiklik noorus meelde - öine "õmblustöökoda", et midagi uut selga saada. Viru tänaval avati Next, hirmsate hindadega, teksapüksid maksid pea 700 krooni, mis oli umbes pool noore inimese kuupalka... Ma kandideerisin sinna kooli kõrvalt tööle. Ei saanud. Sõbranna sai. Ja me teadsime, et tegemist on kvaliteetkaubaga, kultuskaubamajaga... bööh!
Edasi tuli H&M. Euroopas seigeldes ostsin sealt Notsule igasuguseid imelisi rõivaid, sest Eestis oli kooslus "ilus& taskukohane" lootusetu soov. Roosarõõsaline Hello Kitty näiteks...
Mexx, Gap jms oli kauge unistus - klass kallim siiski. ja tegelikult... tegelikult ei tee ükski neist brändidest kedagi kenamaks ega paremaks, vaid on lihtsalt praktilised - talvel hoiavad külma ja suvel sooja eest.

Notsu praeguse riidekapiga tuleb tegelema hakata nädalavahetusel, sest ukse vahelt sisse piiludes nägin ,et asjad ei mahu enam füüsiliselt ära. Trenniriided, vähemalt kümmekond komplekti - et oleks valida. Pidulikke kleite paarkümmend, teksaseid umbes viisteist paari ja pluuse, särke ja toppe on suurte korvriiulite kaupa. Vaevalt ta isegi teab, mis seal kõik peidus. Masendav. Ja nende rõivahunnikute vahel ahastab teismeline, et MITTE MIDAGI ei ole selga ega jalga panna... ja paterdab kooli, piinlik öelda, punaste ketsidega, mille mõlemad tallaalused on lõhki (kuivailmaketsid siis), aga need olevat converse´id. (ma tõesti ei tea, miks konversid on lihtsalt ketsidest paremad?) Jah, mu emal on õigus, see on üks paganama ärahellitatud laps.

Jjiipiii-jeee, elagu homme!

Iga asi saab kord otsa ja nii lõppes ka möödunud ko-hu-ta-valt kiire nädal. Tegemisi nagu emadepäeva pidu lasteaias jagus veel eilsesse esmaspäevagi. Täna hommikul võtsin aga arvuti voodi alt välja, tõmbasin kardinad ette, nagu omaaegsel bakatöö kirjutamise kõrghetkel. Laadisin arvutisse  900 lehekülge raamatuid ja asusin kümnelehelise case-study kallale. Colin Sparks mulle üldiselt meeldib või noh, meeldib teistest sarnastest uurijatest enam. Vaatasin üle - tähtaeg ei olnud mitte 12.05 vaid 02.05 :) Ignoreerisin telefonikõnesid, skaibipiiksatusi ja ühendusi facebookis - mul oli tööaeg. Pealelõunal kell neli saatsin õppejõule meili ühes vabandustega ära (nagu keegi hilinenud tudengite vabandusi lugeda viitsiks) võtsin pidzaama seljast, käisin duši all ja läksin poistele lasteaeda järele. Meesisend sügas õhtul kodus kukalt ja uuris, mille paganaga ma päevade kaupa küll tegelen...

Ostetud said ka leeripeole sõiduks vajalikud laevapiletid, samaks ürituseks imearmas Vera Wangi kleit, mis mu jämeda kere ümber nagu kile viineril ei ole. (Notsu küll pööritas taas silmi, aga tuletasin endale meelde, et sama tegin mina tema valikut poes vaadates. Ju meil on ealised iseärasused maitsete lahknemise osas.) Puuduvad veel kingad, aga sellega tegeleme hiljem, homme näiteks.

Korkisin konjaki lahti ja valasin priske klaaspõhja. Juba homme võin koristada pooleteise nädala jagu sodi, toimetada aias kõik edasilükatud tegemised. Ma luban, et ärkan juba kümne paiku üles ja hakkan pihta.

Nagu(?) orav rattas

Pühapäevani tuleb välja vedada ja viibida enamasti mitmes kohas korraga. Seda olen juba esmaspäevast alates harjutanud ja päris hästi on välja tulnud :)

Homme algab Luige laat ja minust saab sellega seoses üksikema. Meesisend kepsutab seitsme paiku minema, grille laadima. Mina pean vaatama, et üks kooli ja kaks lasteaeda satuks, haaran sponsorite toodud grill-liha peale ja kihutan Luigele järele. Samal ajal peaks ma kirjutama koolitööd, mille sain kätte täpselt 2. veebruaril ja mõtlesin selle kiirelt ära teha... Üheksasajast ingliskeelsest leheküljest vaid umbes 700 on tänaseks lugeda jäänud ja case-study ideed, millest 10 lk arutelu kirjutada, pole siiani tärganud. Tähtaeg pühapäeval. 

Õhtul on lasteaias vanemate koosolek (no kes teeb koosoleku nädala viimasel päeval valides kellaajaks 16,30? Sageli näib, et ma olen ainus töötav lapsevanem rühmas - ülejäänud saabuvadki lastele järele nelja paiku...) Poisid koju, emps sõbranna sünnalt peale ja ette valmistama empsu sünnipäevalauda - vastasel juhul kokkab ta üksinda ja varahommikuni.

Laupäev algab taas Luige laadaga, paralleelselt koolitööga muidugist :), seejärel korjan linnast kokku tellitud kulinaaria ja kihutan sellega ema poole. Sealt Luigele, Meesisend peale ja koju triigitud-viigitud laste järele, et üheskoos ema sünnipäevale minna.

Pühapäeval, üllatus-üllatus, taaskord Luige laat ja ühtlasi ka emadepäev ja minu koolitöö tähtaeg samuti. 

Kuskile tuleb mahutada ka surnuaiatuur ja kohtumine eksõemehega, kellelt saan paki edasi toimetamiseks. Keegi ei vabasta mind ka kodutöödest. Panin pühapäeva õhtuks konjakipudeli valmis - ma olen selle täielikult ära teeninud.

 

Seda on jälle liiga palju

Notsu saabus koolist, olles ajaloos ühe päeva jooksul omandanud kontrolltöö eest "mitterahuldava", jutustamise eest "rahuldava" ja grupitöö eest "rahuldava". Mida muud oodata, kui õhtust õhtusse vaadatakse ja järelvaadatakse kõikvõimalikke seriaale. Ma ei ole itispets ega oska määrata Notsu seadmete kasutusaega internetis. Sestap tegin valutava südamega otsuse ja eemaldasin televiisorilt toitejuhtme ning homme asendub ifõun mutifoniga. Ipadi unustasin ma juba lõunaosariikidesse (kogemata, kuigi mu laps väidab, et tegin seda heameelega). Notsu nuttis luksudes, et ma rikun tema inimõigusi. Eks ta siis kaebama läheb...

Midi veetis volbriõhtu Lõunaosariikide erakorralises. See juhtus paari sekundiga - Midi haaras riiulilt puldiauto plastikust antenni ja kihutas Mini jooksurattaga terrassi poole, kukkus ja... antenni täpselt kurku. Edasine on lõunaosariikide klassika - sada rauas linnast Kubija poole, naeratav meeskond vastuvõtus. Sentimeetrisügavune haav liimiti kokku, Midi soovis teha kurgust enne-ja-pärast fotot telefoniga. Palju ei puudunud, et lahke meeskirurg ja armas õde oleks samuti kaadrisse astunud. Viis eurot ja koju tagasi. Hommikusele hellalt serveeritud pehmele pudrule ja leigele joogile krõbistas Midi juba raginal kuivikuid peale...

Mini võttis eilselt pidulaualt õhukese morsiklaasi ja läks sellega oma tuppa. Juhtunu jäi lõpuni segaseks, kuid trepilt visati alla klaasikild ja Mini ja Midi näitasid teineteisele näpuga, väites, et ülejäänu sõi vend ära. Killuke õhukest klaasi jäigi kadunuks vaatamata, et roomasime kogu perega nii esimese kui teise korruse läbi (me võiks täitsa Siilil luurele minna!) Et Midi on juba viiene, siis oletame, et klaasi sõi ära kahene Mini.

Masendav. Nad võtavad mul peatselt vanemlikud õigused ära. Kahtlustan küll, et asutus, kuhu nad seejärel viiakse, teeb kõik et mu vanemlikud kohustused mulle tagasi antaks - sest kes paganamas küll tahaks ja jaksaks meie hullumaja puhvetiga kantseldada...

null viis null viis viisteist - 05.05.15

Missugune imeline numbrikombinatsioon! Viis aastat tagasi oli ta sama vahva - null viis null viis kümme ehk 05.05.10. Ehk tsiteerides K-d, kui lapsi on juba palju nagu teil (meil siis), peavadki nende sünnikuupäevad olema erilisemad, et hästi meelde jääks.

Midi soovid olid konkreetsed:
1) ämblikmehe tort sünnipäevalaual
2) lasteaeda viia Mesikäpa kommi. Vahvliga.
3) Sünnipäevapidu tähistada ühes konkreetses mängutoas.

Midi esimesed neli aastat olid vastuolulised - mitte eales nutnud päikesepoisist sai kolmanda sünnipäeva järel isekas ja agressiivne laps, kes isiklikku maailma tõmbus sageli keeldus igasugusest suhtlusest.
Möödunud talv ja kestev kevad on selle lapsega teinud imet - Midi on muutunud suhtlusaltiks ja hoolivaks ning heaks kaaslaseks. Ta on nutikas leides lahendusi päris keerulistes olukordades. Üha enam julgeb ta alustada võõrastega vestlust ning tema sotsiaalsed oskused vastavad enamasti ühiskonna ettekujutusele.
Just seetõttu olin õnnelik kuuldes tema unistustest - varasemalt kehitas ta üsna ükskõikselt õlgu. Nii tundsin ma ühest tordist ja kommihunnikust topeltrõõmu. Sünnipäevapidu mängutoas jääb aga pidamata, sest Meesisend kinkis poistele sünnipäevadeks hiigelsuure õuemänguväljaku - piraadilaeva ronila ühes kiige ja köie ja ronimisseina ja roolirattaga. Mastist ei puudu ka piraadilipp. "Kõik parrrdale", hüüab Midi ja tema pisike kaja Midi kordab järele "Pallldale!"

Eilsel koduteel lõunaosariikidest üllatas Midi meid taas, otsides "reisimängukotist" välja värvipliiatsid ja värviraamatu. Kolmest tunnist kolmandiku jagu ta värvis ja ülejäänu veeris oma lemmikut, "Poiste aabitsat".

Lugu Midist ilmus värskelt siin ja minu kirjutet artiklist veidi edasi lapates sisaldub veel üks väike ajalooline hetk - Midi esimene keha sisaldav joonistus.

Hilisõhtul pakkis Midi sünnipäevaks saadud varanduse voodi ette ja ohkas õnnelikult. Jõudsime veel üle rääkida, et kui üks aasta ehk suvi, sügis ja talv jälle möödas on ning puudel taas pungad, tuleb jälle tema sünnipäev. Kuues. Ja Midi leidis, et siis oleks sobilik tellida Kangelasega (üks multikategelane) tort.

Jah, muidugi, mu armas Midi!

Politsei ei viitsi ega saa ohtlikku liiklejat peatatud

Sõitsin koju mööda igapäevast teed. Järvel, kus Pärnu maantee mitmerajaliseks muutub, rammis mind auto. Audi A6, mitte esimeses nooruses. Tõmbasin kõrvale. Õnneks oli rada vaba ja kokkupõrget ei toimunud. Idioote jagub, liikluses eriti. Meil näis olevat ühine kodutee, igatahes pöörasime teelahkmel mõlemad keskuse suunale. Rahumäe raudteejaama juures vajutas Audi pidurid plokki - ehmatasin väga, ilmselt ka minu taga sõitja. Audist väljus mees, ütleme siis, et verinoor naga. Jeah, kesklukk on üks imeline väljamõeldis! Ta raputas röökides mu autot, et mis asja mul temaga on. Istus autosse ja sõitis edasi. Mina helistasin politseisse palumaks juhti kontrollida.

Nõmme raudteeülesõidul olin jõudnud juhtunu dispetšerile lõpuni kirjeldada.
Dispetšer uuris meie liikumissuunda.
Kui Maxima poest möödudes uuris dispetšer, kui kaua ma tal järel sõita võiks. Pakkusin, et linna piirini.
Dispetšer ütles, et teab mida ma tunnen. Vastasin, et ei tunne midagi. Et esmalt küll ehmatasin, seejärel vihastasin, aga nüüd tunnen vaid soovi, et seda juhti kui reaalselt ohtlikku (alkoholijoove, narkojoove?) kontrollitaks. Lisasin, et ma ei karda - mul on korralik auto ja piisavalt sõiduoskust.
Dispetšer hoidis mind liinil püüdes saada mõne patrulliga ühendust.
Peatusime foori taga - Audi minu ees. Patrull nr 1 ei vastanud.
Dispetšer ohkas põhjendades kehva ühendust vahetuse ajaga.

Pääsküla kauplusest mööödudes kuulsin dispetšerit patrulli kutsumas - "Tule kuuldele, risti, mul on järelesõitja". Vaikus. Dispetšer ohkas taas lootes, et Audi suundub linnast välja.

Asi muutus minu jaoks juba huvitavaks.
Jagasin dispetšeriga isikukirjeldust - noor, pikka kasvu kõhna kehaehituse ja teravate näojoontega mees, erilise, keskelt turris soenguga, Dispetšer kinnitas ta olevat sõiduki omaniku elukohaga Pääskülas, Hirve tänaval. Majanumbergi sai välja öeldud.
Pääsküla raudteeülesõit. Dispetšer kutsus meeleheitlikult patrulle. Patrull vastas, et tangib. Tragikoomika.

Eessõitja suundus vasakusse sõiduratta ja pööras vasakule, Neste bensiinijaama. Möödusin ja tegin tagasipöörde Teede REV-i juures (ah, kes seda teab, mis seal nüüdisajal paikneb)
Tiirutasin bensuka ja Säästumarketi ümber - hetkeks näis, et Audi oli osava manöövriga kadunud Vabaduse puiesteele. Siiski! Auto parkis Säästumarketi parklas. Tühi. Seadsin end lähikonda ja lülitasin süüte välja. Kõnelus dispetšeriga muutus üha põnevamaks.
Ah nad on  ilmselt Säästumarketisse läinud. Proovime uuesti.
Risti, risti, tule kuuldele, mul on järelesõitja. Patrull3 vastas, et tal on väljakutse ega saa sõidukit kontrollida. Patrull2 väitis end asuvat Sõpruse puiestee tanklas ning saab startida viie minuti möödudes. Dispetšer palus tal sõita mööda Kadaka teed.

Mul oli dispetšeriprouast kahju. Ta oli inimlik ning tänu sellele sümpaatne naine. Tõepoolest püüdis ta leida kedagi, kes sõidaks kontrollima võimalikku ohtlikku liiklejat. Vahetuse aeg, ohkas ta mitmel korral. Seega, sooritades kuriteo kella kaheksa paiku õhtul, oleks lootus tabamata jääda?

Meie kõne oli kestnud pea kakskümmend minutit. Jälgitava Audi juht väljus ostukotiga kauplusest, istus autosse ja rahvakeeli öeldakse ta lahkumisstiili kohta "ketsi andma" - kahepooleliiitrine mootor eraldas sumbutajast paksu suitsupilve kui ta Säästumarketi eest kummi vilistades üle kahe sõidurea vasakule pööras ja raudteest üle kihutas.

Ma ei püüdnudkki Audile järgneda. Tänasin dispetšerit mulle kulutatud aja eest. Proua lubas anda mulle telefonitsi tagasisidet.

Midagi õnneks ei juhtunud. Elud ei sattunud ohtu, vara samuti mitte.
Aga võinuks ju olla teisiti! Minu usaldus politseisse langes.

Kodu poole sõites kohtusin oodatud patrullbussiga. Rahulikult kulges ta mööda Pärnu maanteed autoderivi sabas. Tabasin end uuesti mõtlemast, et õnneks, õnneks ei juhtunud midagi, mis vajanuks politsei operatiivset sekkumist.

Möödunud on peaaegu kolm tundi. Lubatud tagasisidet pole veel saabunud.



Edit hommikul kell 9. Dispetšer helistas kell kaheksa, vahetuse lõppedes. Patrull avastanud Audi koduhoovis parkimas ning sealt teda enam ei otsitud. Juhtunu fikseeriti politsei andmebaasis ning seda arvestatakse kui Audi juhil peaks tulevikus liikluskuulekusega probleeme olema.

Kiidaks dispetšerit kui ta nime teaks. Pikk ja südamlik hommikune jutuajamine lõppes mõlemapoolse tõdemusega, et kõik patrullid ei saa vahetust üle anda samal ajal, peagi see ka muutuvat. Aga seni, seni tasub kuritöid toime panna kaheksa paiku, vahetuse üleandmise ajal.

Allllmastusest

"Aga minu emme ei allllmasta mind. Minu emme almastab oopis apelsiiine."
Tekst pärineb Mini suust, kes matsutas mõnuga kolmandat taldrikule tükeldatud kiivit ja mälumise vahepeal ulatas vanaemale koorimiseks apelsini.
Vaene vanaema, peale meie külaskäiku peab ta alati nii kommi- kui puuviljavarusid uuendama! Arvestades mu pataljoni hävitusvõimet, tundub uskumatuna, et tegelikult ei hoia ma lapsi kodus sugugi näljas.

No lõpuks ometi!

Oletasin, et lubades kaksteist teismelist tšikki koju sünnipäeva pidama võrdub otsusega alustada kapitaalremonti.
Vanemaks jäädes ei viitsi ma end enam kartulisalatit hakkides ja kreemitorti valmistades hulluks ajada. Kraapisin kaheksa paiku Kaupmehe hulgilao ukse taga ja ladusin kärusse materjali jäätisekokteilideks, hunniku külmutet pitsasid pluss riivitud juustu, kuhja kartulikrõpse, kotitäie puuvilju ja kihisevat limonaadi. Hävitati üheksa liitrit jäätist ja viis liitrit kodust õunamahla, muust kraamist rääkimata - olin vast õige valiku teinud.
Kapitaalremonti ei paista samuti kuskilt - maja on kummaliselt puhas. Krabistati kingipabereid (varasem komme raha soovida ja mingi suurem ost teha, on õnneks üle läinud). Sünnipäevalaps ühes ööbima jäänud sõbrannaga norskavad juba pea tunnikese mõnuga. Kuigi "rahulolev" ja "teismeline" peaks olema vastandsõnad, näikse täna olevat juhtunud ime - pidu olnud tore, kingid vahvad ja halva iseloomuga emagi meeldiv.

Lillenupud

Poisid noppisid aias nartsissidelt õienupud. Need lilled on umbes poolteist kuud jõudsalt kasvanud ja nad olid kohe-kohe õide puhkemas Midi ohkas kui Mini mulle sinise plastmassämbri õienuppudega ulatas. Ja ega ma rohkem midagi teha osanudki, kui lihtsalt nutma puhkeda. Poisid läksid ise teine teise nurka seisma. Midil jäi õhtune grilliviimisring kaasa sõitmata.
Surusin poisid pidžaamadesse ja saatsin nad oma tuppa järele mõtlema ning raamatuid lugema.

Grilliringilt tulnud Meesisend kamandas poisid alla. Protesteerisin - juba voodites, raamatutega, õiendatud, karistatud. Eiei, vaja ikka alla tulla. Tulid, pikaks venitet nägudega.
Meesisend käsutas nad esikusse. Poisid said kahe peale tassimiseks hiigelsuure korvi väikeseid kollaseid nartsisse koos käsuga emmelt vabandust paluda ja uued lilled asemele anda. Oeh. Kuigi mitte need, siiski imeilusad.

13

Ja algab päev. 13 aastat tagasi oli see beebist Väikesele Notsule esimene. 15. aprill 2002.
Ma taban end mõttelt, et see ei saa olla nii ammu. Aga teismeline ta ju on, 165 cm pikk, tundmatu arv kilosid raske, kandmas rõivanumbrit 36/38 ja jalatseid 39/40.
On oma vanuse kohta liigagi tõsine, kuid vahel lapsik. Mõnikord paugutab uksi, süüdistades et teda titeks peame. Teisalt on lapsemeelne ja armas.
Hooliv on ta kindlasti nii pere kui sõprade suhtes - mulle on see oluline.
Laisk on vahel - ealised iseärasused (ja mis seal salata, mul siiani)
Sihikindel - kui on otsustanud midagi ette võtta, saab see tehtud. Vahel küll laiskus segab... (tunnen oma geene)

Ajaloolise jälje mõttes lisan, et see on esimene sünnipäev, kus Notsut rõõmustamas vaid küünaldega tort. Kingitust on talle ealiste iseärasuste tõttu valida raske. Tema isiklik soov on aifõun6 ja selleks mul jaksu ei ole (kas peakski?) Lappasin küll erinevaid emotsioone pakkuvatel veebikülgedel, kuid miskit jäi ikkagi puudu. Saab jooksvalt valida ning suurt kallit on ka hommiku alustuseks tore saada.

Hullude päevade fenomen

Käisime Notsuga Stockmannis. Ema-tütre shoppamisüritus, või midagi sarnast. Väljusime kaheksa poti võõrasemade ja kahe jäätisega. Notsu lunis Oreo küpsiseid. Ostsime. Veelgi enam saanuks muidugi säästa üldse minemata jättes.

***
Dialoog autos teel kaubamajja:
- Äkki leiame sulle sünnipäevakingitusegi. Mis sa sünnipäevaks saada tahaksid?
- Maitea... Tõesti, maitea...
- Jee, no seda võid kohe kaks tükki saada, ise küsid müüjalt ja ma maksan arve.
- Päriselt tahaks ma muidugi aifõunkuut... (äraootav pilk)
- A miks su aifõunneli enam ei kõlba?
- See on nii ajast ja arust... ja vahel jookseb kokku... ja on kuidagi... kahtlaselt näotu. Ja kõigil teistel ju on...
/Viimast lauset ma enam ammu tõsiselt ei võta, kuulub samasse rubriiki ...ja kõik mu klassikaaslased käivad igal koolivaheajal Tais...

***
Tagasiteel rääkisin Notsule neist ammustest aegadest, kui Stock oli vaid pooleteisekordne kaubamaja (sest teine korrus oli kuidagi väiksem) ja Hullud Päevad oli tõeline ostupidu. Sai soetatud korraga kõik pooleks aastaks vajalik - kord ostsin minagi ühe suure kandilise aluse tualettpaberit, millest kolm viimast rulli läks kuuris hiirte söödaks. Toidukilest, küpsetuspaberist, sukkpükstest, kingaläikešvammist ja suurest pangest jäätisest rääkimata - neid kõiki irmsaltvajaminevaid asju sai varutud. Läksime tööle üheksaks ja poole kümne paiku kibelesime Stocki-tiirule. Vahepeal käisime oste autosse tõstmas. Tagasi töö juurde jõudes vaatasime, kes mida kokku šoppas. Probleemi ei tekkinud, sest mu toonane ülemus käis samuti "hullamas" - tema ostu me teadsime täpselt - paar Lloyd´i musti kingi.

***
Ohkasin kui uksest sisse astudes vastu jooksnud poisteväele paki M&M komme pihku surusin. Kurtsin ostusaamatust Meesisendile ning koos leidsime, et need olid ajad, kui "kõike oli vaja". Nüüdseks on kapid kraami täis, kaubandusturg karmis konkurentsis ning pidevalt toimuvas mingis ketis "sooduspäevad" - tualettpaberi varumine ei tule mõttessegi. Ma tegelen hiromantiaga: mõne aasta möödudes lõpetab Stock selle komejandi ära.

Harjumuse asi

Võtsime vannitoa ja trepi eest liikumist enam kui neli aastat piiranud väravad. Mina ja Meesisend kurdame, et tõstame vannitoa lävel ja trepi teisel astmel jala harjumuspäraselt kõrgemale. Notsu ja poisid ei kurda midagi - nad on noored ja kohanevad muutustega kiiresti.

Ettevaatust, telekas - ehk kuidas Midi end peaaegu tapnud oleks

Tänaselt eksamilt naasesin surmväsinult, kuid üliõnnelikult. Lõpetasin vastu hommikut oma grupitöö tõlke, grupikaaslane oli koostanud slaidid ja võtsin need vabatahtlikult esitleda. Tehtud, hästi tehtud. Essee isegi maksimumpunktidele.

Kodus naeris Meesisend minu vana teleka vastupidavuse üle. Nimelt sain ma aastaid tagasi ühe reformarite netimänguga 29´Sony televiisori omanikuks - eelmisel päeval oli otsad andnud minu eelmine telekas. Tänaseks on see üle 60 kilo kaaluv täiskantse kineskoobiga Sony muidugi totaalselt vananenud, kuid näitab jätkuvalt suurepärast pilti. Remondi käigus kolisime teleka poiste tuppa kummutile ja ühendasime taha vana armsa videomaki.

Igatahes vihastanud Midi ja saatnud Mini "oma toast" välja. Väiksem läinud nuttes õele kaebama ning kahekesi üritati ebaõnnestunud läbirääkimiste järel ust avada. Nutikas Midi tarinud seinaorvast välja suure ja raske triikimislaua ning toppinud selle ukse ette - üks äär korstna taha ja teine kummuti taha. Ukse taga prõmmijad seda ei teadnud ning muudkui lükanud ust. Notsu oma sportlikus jõus jaksanud ukse lahti suruda ning samal hetkel pratsatanud too hiigelraske televiisor triiklaua jõul kineskoopipidi põrandale. Nüüd tuleb õnnesärgi osa - Midi ei istunud sel hetkel laua taga toolil, selg teleka poole, vaid jälgis õe ponnistusi eemalt. Isegi telekas jäi terveks. Meesisend upitas suure ja raske masina tagasi kummutile. Kummuti ääre ülitugev plastik sai kriimustuse, Ülitugevast plastikust laua äär sai kriimustuse. Scartpistik jäi teleka hurga alla ja hävis. Vaibas on 2x2 cm kolmnurkne auk ja matsatuse tugevusest räägib puitpõrandas olev sama suur ning nurgast pea pooleteise sentimeetri sügavune auk. Ma ei taha mõelda tagajärgedele, kui Midi sinna alla oleks jäänud...

Nojah. Teleka peame vist ikkagi ära kolima (see tähendab kahjuks minema viskamist, sest panna pole teda kuskile). Ja näikse, et kõik vähegi kaalult kõrgem tuleb meil kodus sõna otseses mõttes seina külge kinni kruvida.

Viimase õppeaine viimane pusserdus

Stressan. Saamaks lõputunnistusele märget lisamooduli läbimise kohta, pidin valima moodulist teatud arvu ainepunkte. Polnud midagi võtta! Ja nii sattus mu tunniplaani huvitav, kuid inglisekeelne aine. 

Loeng, seminar, diskussioonid - pole hullu, sain kenasti hakkama. Kuigi tuleb tõdeda, et võrreldes otse gümnaasiumist ülikooli ja sealt magistriõppesse siirdunud loengukaaslastega on minu inglise keel liiga korralik, liiga kammitsetud ja veidi puine. Just sellist aga õpetati minu gümnaasiumipäevil ning mul on läbi elu sellisega õnnestunud hakkama saada. 

Individuaalessee lubati kirjutada soovi korral eesti keeles - ka õppejõud ei hiilga oma keeleoskusega. 

Kirjalik eksam tuleb sooritada inglise keeles - valida etteantud viieteistkümnest küsimusest viis ja neile ära vastata. Mõtlesin kasvõi pähe õppida, kuigi teema on arusaadav ja loogiline. Grupitöö peame aga esitama ning esitlema inglise keeles - 2000 tähemärki igalt osaliselt ja ma olen püstihädas. Nimelt tegin ma oma elu just keeruliseks. Kuna grupitöö teema puudutab oluliselt mu magistritöö teemat, on sobivad lõigud ja tsitaadid mul igiammu eesti keelde mugandatud, omavahel kokkugi sobitatud ja kui aus olla, siis nii mitmegi ainekursuse töös ära kasutatud. Võin neid peast deklameerida, kuid nüüd keerutan neid tagasi tagasi inglise keelde, üsna äpradunult. (No kes kurat soovitas sellist tegevust, ah??) Lisaks sellele pole mul valitud teema kohta lisada enamat kui 1120 sõna :( Masendav on olla vaimuvaene. Ja selle aine punktid on viimased enne magistritöö kirjutamisega alustamist.

Lõunast tagasi volx

Kronoloogia huvides - olime lõunas reedest teisipäevani. Võõrustasime seekord vaid ühte komplekti külalisi. Avasime grillihooaja, kuigi päikese loojudes näitas termomeeter nulli. Pleedides oli lamamistoolidel siiski hea ja soe lebotada.
Tagasi vaadates ei teinud mitme päeva jooksul mitte kui midagi. Isegi ülemisele korrusele "eest ära" tõstetud jõuluehted jäid karpidesse tagasi panemata. Meie aknaalune jõulukuusk on aga ilmselt juured alla võtnud - rohetab eriti jõuliselt.

Kondasin lastega mitmel korral mööda Tamula kaldaäärset matkarada Roosisaare sillani ja tagasi. Katsetasime ühiselt kaldaäärse jää tugevust, vaadates mis juhtub kui jää ei kanna. (Midi teatas, et üksi ei tohi jää peale astuda, sest muidu tuleb Miu juurde mulla alla minna. Tark laps - oli valusnaljakas ja samas ei midagi valet)

Ühel korral sammusime laudteel ka hilisõhtul, poolpimedas, mil varjud venivad närvekõditavalt pikaks. Esialgselt plaanisime minna vaid Juudiparki. Et väljusime pealampideta, jalutasime tagasi mööda värskelt renoveeritud Kreutzwaldi tänava kiviparketti. Võru muutub üha kuurortlinnalikumaks.

Vaatasime kohalikus kinos kogu perega koguperefilmi "Lammas Shaun" - Mini on hoolimata värskelt täitunud kahest ja poolest eluaastast täiesti kinokõlblik. Ei mingit hirmu pimeda saali ees, kuid filmi keskel kolis ta Meesisendi põlvele avaramat vaadet nautima.

Esmaspäeva hommikul ärkas Midi ebatavaliselt vara - kell 7 ning äratas üles ka teised. Sõime Tallinna-aia kirsimoosiga hommikuputru köögilaua päikeselaigus kui Meeesisendile meenus, et oli ühele kliendile koolituse kokku leppinud. Ja nii ta kaduski...
Keskpäevaks saime Notsuga koristatud nii maja, leherisust puhastatud hoovi. Jõudsime ka leheprügi kottidesse toppida ning jäätmejaama minekuks ootele tõsta. Puhastasime maasikad,  riputasime nöörile pesu. Ja termomeeter näitas varjus 19 soojakraadi.

Täna oli aeg lahkuda. Neelasin juuksuris vapralt kurku tükkinud pisaraid kui Notsu oma tagumikust allapoole ulatuva juuksepahmaka poolde selga lõigata palus. Tema juuksed, tema otsused. Aga ikkagi - minu patsike ulatub hoolimata kõigist jõupingutustest hoolimata vaevu õlgadest allapoole.

Õhk lõhnab kevadiselt, kuigi põhjapoolsetel nõlvadel ja metsaalustes on veel lund. Nrr, mõnus koolivaheaeg!

***

Onu Lembitut jagus Kärdla koduõues kõikjale. Ma vist ei teagi teist temasarnast töörügajat - varavalgest asjatas ta koduhoovis. Lõunat serveeriti keskpäeval, kellahelinaga, sellele järgnes puhketund ning taas pimedani töiseid tegemisi nii laudas, kuuris, aias. garaažis, saunas kui ka heinamaal. 

Ja teist nii lahket ja jutukat meesterahvast ma samuti ei tea - ta armastas ko-hu-ta-valt rääkida ja tema lood Hiiumaast ja hiidlastest olid vürtsitatud eheda hiiu huumoriga. Samasuguse huumoriga suhtles ja nii abikaasa kui külaliste kui muidu sõprade-tuttavatega. Viina ta ei võtnud, oli sellest elus küllalt saanud. Või siiski - oma ja naise sünnipäeval pits või paar. Oli natuke edev ja alati hoolitsetud. Hiiumaa lapsepõlvesuvedel keksisin tal mõnuga sabas - tema tegemised olid alati niiiiii huvitavad. (Palju põnevamad kui marjakorjamine või kartulite idutamine, kuhu tädi Hermine mind suunas)

Onu Lembit õpetas mind vikatiga niitma, kuid luisuga teritada ei lubanud.

Garaažis näppisin kõikvõimalikke süsteeeme ja muudkui küsisin ja sain vastuseid.

Üheskoos söötsime lambaid.

Valge mosse 2140, sünniaastaga 1980, viis meid nii "linna", surnuaeda kui mutikeste pidudesse. Täiuslikus tehnilises korras on see mosse tänaseni.

Minu autosid, välismaiseid, ta imetles, küsis ja uuris nende kohta, sõitis reisijana heal meelel, kuid rooli ei kippunud.

Juba eakana leidis ta endale sobiva väljundi luudade tegemisel ja nende müütamisel laatadel. Maaleht tegi temast vahva loo, millest netis siiski vaid sissejuhatus ja foto

Samal pingil tegin ka ühe armsa foto Väikese Notsu beebipõlvest - eakas paar titte magama kussutamas.

Kuniks on alles inimesed minu lapsepõlvest, seniks tunnen ka ennast lapsemeelsena, justkui võiks osake minu elust ja vastutusest olla täiskasvanud, "vanade" inimeste oma.  Iga armsa inimese lahkumisega lahkub saan ma täiskasvanumaks. 

Hiiumaa muutus minu jaoks jäädavalt võõraks päeval, kui tädi Hermine maeti Käina surnuaeda. Lähipäevil sängitatakse tema kõrvale ka onu Lembit. Tema tee lõppes täna, 16. märtsil, 81-aastaselt. Ta oli tegus, asjalik ja ma loodan, et ka õnnelik kuni viimase elupäevani. 

***

Ma pean asuma lahendama praktilisi küsimusi nagu ööbimine Hiiumaal ja Mini ja Midi kojujäämine. Minu esmaselt lihtsas plaanis oli ette nähtud Mini kaasavõtmine ja Notsu Midiga koju, kuid Meesisend nägi selles Õhtulehe tulevast kaanepealkirja nagu 12-aastane tüdruk hoidis 4-aastast väikevenda (või midagi sarnast)  ... :(

Kummalise unenäo kütkes

Ma ei näinud palju aastaid unenägusid. Või noh... kui nüüd teeadusele tugineda, siis ei mäletanud meid hommikul. Aeg-ajalt tekib periood, kus ma kummalisi uneenägusid, õigemine unenägude seeriaid näen. "Järjeosade" vahele võib jääda isegi mitu aastat. Tänahommikune unenägu seeriatesse ei kuulu, aga on väegagi kummaline.

Niisiis. Ma kannatan juba kolmandat aastat kummalise jalavalu käes. Tegemist on terava närvivaluga, mis kiirgab puusast allapoole, vahel on põlves ning mõnikord ka hüppeliigeses. Valu läheb hullemaks õhtuti, kuid on tuntav ka päeval ning ärgates on esimesed sammud kohutavad. Uinumistehnikate abil olen õppinud valuga magama jääma. Mingitel perioodidel ärkan öösiti ja lihtsalt nutan. Ja valuvaigistid ka ei aita... Kamp arste on mind üle vaadanud, tehtud erinevaid uuringuid, kuid midagi õnneks (või pigem kahjuks?) ei ole leitud. Füsioterapeut, armas inimene, pühendas minuga võimlemistele mitu kuud, kuniks ühiselt mõistsime, et võimelda on tore, kuid minu olukorda see ei muuda. Tartu Ülikooli Kliinikumis taastusravi osakonnas tegutsev tunnustatud spetsialist arvas, et viga peitub seljas ja "raksutas" mind kaheksal korral nii, et kartsin kehaosi teistest eralduvat. Abi jagus umbes pooleks aastaks. Ühesõnaga, teeskleja, polkovniku lesk - kõndida valus, lamada veel hullem :)

Hommikul saatsin poisid lasteaeda ja viskasin end tavapäraselt veel pooltunniks pikali ning uinusin. Unes käisime Meesisendiga ühes hüpoteetilises kaupluses, mille asukohta linnas tean, kuid reaalselt pole seda olemas. Minu poole pöördusid mees ja nooremapoolne pikajuukselinee šatään naine, hetk hiljem mees eemaldus. Naine ütles, et teab mu jala- ja puusavalust ja soovib mind aidata. Ütlesin, et arstid pole mid siiani aidata saanud. Naine ütles end sedagi teadvat ja küsis kas ma soovin valust vabaneda. Vastasin jaatavalt ning ta lubas mulle süsti teha. Küsisin ravimi nime ja ta vastas - googeldasin ärgates - kuigi nimetuselt ravimile sobilik, ei leidunud vasteid. Sain süsti - väga õrnalt ja valutult. Naine oli mõnda aega minuga, ütles, et nüüd peaks valu kaduma ning lahkus. Ja mis kõige kummalisem - üle kolme aasta ei ole mu vasak jalg esimest päeva kordagi valutanud.

Päriselt, ma ei ole psühhopaat, ei usu unenägudesse, aga nii juhtus. Proovisin päeval end kiusata, teha liigutusi, mis tavapäraselt valu põhjustaks, muffigi. Igatahes olen mõttes seda naist juba mitu korda tänanud.

Midi & Chima

Hetkel kui leppisin, et Midi oli ja on teistest erinev, muutus maailm kergemaks ja õnnelikumaks. Viimased pool aastat ei ürita ma suruda teda raamidesse, kuhu ta oma impulsiivsuse, samaaegse häbelikkuse, nutikuse ja suure isikliku ruumi vajadusega kuidagi ei mahu. Paari tuhande läbi töötatud lehekülje järel loobusin lugemast ka raamatuid ja käsiraamatuid autismist ja autistidest ning nippidest nendega hakkamasaamisel - klassikalise autismiga ei ole Midi näol õnneks tegemist. Ka mitte Aspergeri sündroomiga. Küll leidub temas autistlikke jooni, millega meil, pereliikmetel, tuleb arvestada. Mis aga, peamine, ma ei peida enam piinlikkusest silmi kui ta oma rahutul moel võõrast, enamasti negatiivset tähelepanu tõmbab. Ja manitsevaid "heategijaid" suudan juba täitsa kenasti ja viisakalt tänada tähelepanelikkuse eest, naeratusega. "Uues", nüüdseks juba "vanas" rühmas läheb Midil hästi - ta on sotsiaalne, omab sõpru ja on igati nagu iga teinegi laps. "Siniste karude" projekt õpetab talle empaatiat ja oskust põhjendada. Ja hommikuringis, eelmisest päevast rääkides, olevat Midi juba julgem. Kõrgendatud turvatunde vajadus - uued olukorrad ei sobi talle. Muidugi peenmotoorika, millele juhtis tähelepanu teraapiasavi juhendaja.

Peenmotoorika arendamine on ju nii lihtne - muudkui vooli, joonista, värvi, sordi nööpe või seemneid hunnikutesse ja voila! näppudel tööd. Reaalsuses need tegevused Midile ei meeldi ja mingit praktilist vajadust või ägedat tulemit ei ole.  Või siiski. Lasteaias hakkasid kollektiivse joonistamise käigus paberile ilmuma "peajalgsed" - ringid, mille küljed käed-jalad ja keskel silmad, mille all rõõmsalt naeratav suu. Viimati kohtasin lasteaia näitusetahvlil isegi guaššidega joonistatud linna ja olin väga-väga rõõmsalt üllatunud.

Hetkel on Midi maailma hõlmanud robotid. Isekõndiv robot, kivirobot (kuskilt lasteaia seltsielust pärinev hoomamatu tegelane), multikas "6 kangelast" (või midagi sarnast), koolakinost saabunud kokatopsid eemaldatavate temaatiliste kujukestega. Ja lõpuks jõudsime sujuvalt Lego Chima- sarjani, kus karbi peale kirjutet "8-14 aastastele". Õhtuti peame kahekesi "kvaliteetaega", ehk võtame poolelioleva töö karbist välja, juhendi ette, valame tükid läbipaistvasse kaussi ja hakkame pusima.

Esmalt vaatame juhiselt, mis number pildiga on tegemist. Järgmisena uurime, milliseid tükke vajame. Kolmandana täpsustame iga tüki arvu. Neljandana vaatame jooniselt kuhu ja kuidas tükid haakida. Viiendana toimub kokkupanemise protsess. Kui esimesed osad on minu kui lapsevanema ekstrahobi Midi huvi numbrite vastu arendada, siis tükkide haakimine on päris keeruline ja nõuab nelja-aastaselt tõsist sõrmede tööd. Aga motivatsioon on meeletu, kannatust jagub enam kui aega (kell 20,30 teatab äratuskell "pidsikute" (termin Notsu teismelise-sõnavarast) selgapanemisest) Ma väga loodan sel peenmotoorika harjutamisel ka keskendumise jm arengule kasu tõusvat.
Lõhkuda Midi valmistatut ei luba. Juhendita klotsid oleks tema ja ilmselt ka minu jaoks lihtsalt hunnik jubinaid. Ja nii ma muudkui ostan Chima-sarja ning kirun, et võiks olla olemas ka legokogu nagu on raamatukogu. Kui muidu ei saa, siis kasvõi saatekirjaga või isikliku abivahendi kaardiga, peenmotoorika arenduseks.

See teine Eesti film

Tahtsin kinos vaadata mingit "uut Eesti filmi", nimigi tänaseks ununenud. Seansiajad ei sobinud. Küsisin häält sõbralt, kas ta võiks mulle selle filmi vedada. Sai ikka. Lisas juurde, et mingi teine Eesti film oli veel, "Mandariinid" nimeks, võttis selle ka, vaadaku ma kui viitsin ja huvi pakub. Viitsisin. Pakkus. Meeldis. See vestlus meenus kui öiseks Oscarite jagamiseks end mugavalt lebosse sättisin.

Vaatasin eelmisel nädalal uuesti kinokava. Koolakinos olid nähtavad nii "Poisipõli" kui "Ida". Ühte võiks ma poiste emana ju vaadata ja teist tahaks lihtsalt näha.
"Poisipõli" seansid toimusid näiteks esmaspäeval kella 12 paiku ja täna kell 21,20. (kestus kaks tundi ja nelikümmend viis minutit). "Idat" näidati mitu päeva kell 17. No missugune inimene (peale akadeemilisel puhkusel oleva üliõpilasest minukese) saaks sellisel ajal kinno minna? Ja nädalavahetusel ei näidatud kumbagi. Palusin endale mõlemad vedada ja saingi - lähipäevil vaatan ära. "Mandariinid" olevat sel sõbral aga tänini avamata ja nägemata - see teine Eesti film, noh :)



***
Viisin auto pesulasse - ema käskis. Just nii, sest määrdunud autost on kaskokindlustuse jaoks kehv fotosid teha. Niisiis S. bensuka pesula.
Küsisin tavalist autopesu. Väljendasin ennast vist veidi ebatäpselt, sest teenindaja vaatas mind nagu oleks palunud voodipesu pesemist või midagi sarnast. Õigustasin end mõttes, et kui pesuvalikus on nimetused "püsivahapesu"; "poleerimispesu" ja "superpesu", siis "põhipesu" ongi ju see kõikse tavalisem, basic, pesuprogramm. Okei, ma säilitasin rahu ja sain oma numbrikombinatsiooni. Auto aga pesus oluliselt puhtamaks ei muutunud ning teenindaja õigustas, et "valged auto ei lähegi autopesulates puhtaks" No mida!!! Hingasin sügavalt sisse ja välja ning soetasin soovitatud leotusvedeliku asfaldiplekkidele ja kurat teab veel millele ja siirdusin tänase sopailmaga uuele ringile. Mätsisin auto kokku pudelitäie vedelikuga, ootasin juhendis märgitud veerandtunni, läbisin pesuprogrammi ning kogu rõõmuks jäigi Midile ja Minile autopesulaürituse korraldamine. Auto on jätkuvalt porikarva. See teenindaja võinuks uue kupongi andmata jätta ja öelda lihtsalt, et pesulas saavad puhtaks eelnevalt juba peaaegu puhtad autod. Või midagi sarnast. Aga okei, lastel oli lõbus.

Küünlad Reaali müüril ehk hüvastijätt õpetajaga

Kui ma 1991. aastal tagasi oma kooli astusin, anti värskete "kümnendike" kolmele klassile klassijuhatajateks kolm meesõpetajat. Arvestades tänaseni jätkuvat naiste ülekaalu selles ametis, oli see piisavalt harukordne.

Kolm noort meest - a-poisteklassi juhtis umbes kahekümneviiene matemaatik-informaatik, b-tüdrukuid kristuse-ealine eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja kolmandat, c spordikaid... piinlik tunnistada, kuid ma ei tea oma klassijuhataja sünniaastat. Me olime tema teine juhatav klass - alla kolmekümnene oli toona temagi ning õpetas samuti eesti keelt ja kirjandust. Kolme vahva õpetaja ettevõtmisel oli meil särtsakas gümnaasiumiaeg.

Täna saadeti Tallinna Reaalkooli sööklast viimsele teele minu paralleelklassi juhataja, õpetaja Raivo Kuusk. Süütasime mälestusküünlad tema 57. sünniaastapäeval.

Meenutati nii muusikas kui mälestustes, palvetati. (Üllatuslikult pärines üks vaimulikest meie oma vilistlaste hulgast, lõpetanud 1992) Räägiti kärbitud tiibadega aatemehest, keerulise eraeluga ideaalides loojast, kellel ei võimaldatud maailma paremaks muuta. Jah, ta oli tõesti erakordne õpetaja, erakordne oma tunnetuses. Suhtumas igasse õpilasesse kui indiviidi, mis post-nõuka koolisüsteemis oli  mõeldamatu. Otsimas seda sädet, mis tooks õpilase keele ja kirjanduse juurde. Me kutsusime teda kas eesnimepidi või perekonnanimepidi, kuid kindlasti sina-vormis, tema enda soovil. 

Härrasmehena kandis ta alati ülikonda, sageli vestiga. Halli. Oli aeg, kus koolivorm oli värskelt möödanikuks saanud ning kõikjal domineeris võimalikult välismaine ja värvikirev. Selle taustal mõjus pika tumeda mantli ja kaabuga noor meesõpetaja teistsuguselt, märgatavalt. Nagu ka teised meessoost reaalikad, igapäevased ülikonnakandjad.

Mul on kahju. Eelkõige sellest, et täna räägiti õpetajast suure algustähega, meenutati konkreetseid situatsioone, nenditi Raivo olulist panust eesti keele grammatikasse...kuid samas olnud ta väga üksik ja hüljatud, kogu oma jõulise ja eduka klassi taustal. Nagu ütles ürituse korraldanud paralleelklassivend - Raivol on oluliselt rohkem sõpru kui ta eluajal arvas olevat.

Tema lahkumine oli nukker ja kuulsusetu. Ärasaatmise organiseerijaks ja lähedasimateks oli toosama klass kahekümne aasta tagant. 

Mina jäin talle tänuvõlglaseks võimaluse eest see kool lõpetada - õppealajuhatajana oli ta õiglane ja otsekohene. 

Süütasin tänutundes Reaali müürile küünla ja meenutasin. On äraütlemata hea tunne kui on, mida mäletada. Ja õpetajad elavadki ju edasi oma õpilaste mälestustes.

Ja ongi leitud!

Kodu koristamine on väegagi tulus ettevõtmine. Taasleituteks osutusid: 1) päkapikukingituseks mõeldud plastiliinikarp Minile ja Midile (olin peitnud selle poiste tuppa riidekapi otsa - et päkatsil oleks hea ja mugav magavate laste sussidesse kinke poetada) 2) Õnnetina, mille Notsuga ühiselt enne maalesõitu soetasime, kuna tänaseks juba ülemöödunud aastavahetuse eel müüdi lõunaosariikide pealinnas üsna edutult vaid suuremas koguses tina valamise kulpe.
Koristamise käigus ärakadunud asjadest veel ülevaade puudub :D

Ja veidi vähem kui 11 kuu möödudes saabub ju jälle aastavahetus, (kui ma õnnetina taas "ühte eriti kindlasse kohta" ära ei peida) Plastiliinid saab vast varem kasutusele võtta.

Uute suuskade lugu

Läksin Järve Sporlandi Notsule võistlussuuski soetama. Treener teadis rääkida, et suuskade soodustus on -60% ehk siis keskpärase treeningusuusa hinna eest saab omandada vägagi korraliku võistlussuusa. Ja saadaval olevat ka plikade lemmiksuusk Fischer.

Nagu sellistel puhkudel ikka selgus, et vajalikku pikkust ei ole. Oli pakkuda klassikasuuska. Oli pakkuda pikemat vabastiilisuuska, igasugust harjutussuuska. Oli pakkuda lühemat vabastiilisuuska ja korralikku klassikasuuska võistlemiseks. Aga 185-187 cm vabastiili võistlussuuska njetu. (Olgu-olgu, viiesaja-euroseid ma ei vaadanud, sest Notsu tase vastab tubli treeneri käe all viimistletud hea stiiliga harrastussportlasele)

Pika otsimise järel leidsime paari Madshuse, millel sobisid nii klass, pikkus, stiil kui ka hind. Müüjapoiss tõmbas nina kirtsu ja ütles, et seda suuska enam ei toodeta - järelikult ta nüüd niiiiiii hea ikka polnud. Treener telefoni teises otsas arvas, et tegemist on igati sobiva suusapaariga. Võtsin suurest leidmisrõõmust Minile ka uue paari lastesuuski, pingviinidega.

Mõtlesin, et... kui ma ise ühel päeval jalad kõhu alt viitsin välja vedada ning teisel pool tänavat suusad alla panna, siis on tegemist hea valiku suusaga.

Suuski autosse toppides hakkasin aimama, et tegemist ei ole ikka Väga Hea Ostuga. Nimelt on suusad... helesinised, Notsu aga tuntud pirtsutaja. Kõlab totralt, aga need kaks tundi, mis jäid lapse koolist tulekuni ma põdesin. Kujutasin ette teismelise pöörlevaid silmi ja öökimisega arvamust avaldavaid Tõelise Pubeka häälitsusi. Hingasin sügavalt ja lubasin endast mitte välja minna.

Suureks kergenduseks haaras Notsu õnnelikult suusapaari, kaalus neid käe peal, takseeris pikkust, ninasid ja tunnistas mu "valiku" suurepäraseks - sõita sobivat nii Fischeri kui Madshusiga. Värvist polnud mingit juttu :)

Kõlab vanainimese meenutusena, aga hoovil kuuris asuvad minu lapsepõlve suusad, millega Notsugi tegi oma esimesed katsetused. On tõrvalõhnalised Visu Tillu, Pisi-Visu ja Visu Mini (Edasi ma peast ei mäleta). Kui eelmine suusapaar väikseks jäi, osteti (või äkki olid ka suusad defka ja ema pani nende hankimisel oma tutvused mängu?) uued, pikkusele vastavad suusad ja suusakepid. Ja varustus tipnes pubekaeas saadud poolplastikutega Tallinn. Suusatamine tähendas rõõmu koos emaga nädalavahetusel Pirita metsas sõitmisest. Ei mingit värvide ja brändide pillerkaari suuskade, retuuside, sooja pesu, saabaste ja tont veel teab mille osas.

Või on mu emal siiski õigus, et Notsu on üks üdini ärahellitatud tüdruk? Või elan ma tema peal oma nõuka-aegset lapsepõlve välja? Oh aegu, oh kombeid...