Mina, turist

Algava kooli puhul käisime Notsuga kohalikus Lõuna kaubandusvõrgus. Soetasin paari musti kolmveerandteksaseid ja sama värvi pikkade varrukatega t-särgi. Keskpäeval võlus mu imeline Tartu-juuksur igati väljakasvanud hobusesabast tagasi korrektseks soenguks. Läbisime tagasitee pika peatusega Maanteemuuseumis. Enne viimast pööret meenusid mulle kastmata lilled surnuaial ning Meesisend ei lubanud minna küünaldeta. Niisiis. Mu supermarketi-ostukorv oli laupäevase õhtu kohta sama lakooniline kui ma ise südasuvel süsimusta riietunult. Kaks hauaküünalt ning toos tikke. 

Minu ees ostis üks kena keskealine meesterahvas rikkaliku valiku kangemaid alkohoolseid jooke, mille sättimisega kilekotti tal tükk tegemist oli. Härrasmees üritas sõbralikult juttu teha, et võiksin oma kraami mitte kassa juures kotti koguda, vaid temani jooksutada. Et tema siis paneb enda kotti - nagu maast leitud. Naeratasin oma säravaimat naeratust ja lisasin, et mitte mingil juhul. Endalgi hädasti vaja. Ja läksime samaaegselt pakkimisega lõpetanult välisukse poole. Ukse juures ohkas kodanik sügavalt ja leidis, et kurb kui sellesse linna toob vaid küünalde süütamise vajadus.

Ohkasin minagi. Vaatasin autopeeglisse - nägin vist tõesti turisti moodi välja.

Sügiseigatsus

See viimane suvekuu kipub venima. Hoolimata sisemaa vinesest soojusest ja mõnusast järveveest, kõigist imelistest aiasaadustest, sumedatest öödest ja mahedatest hommikutest, kipub mul suvest kõrini saama.

Vanemaks saades olen avastanud endas rutiinivajaduse, aga rutiini luua ma ise ei oska. Sageli kujunevad päevad selliseks nagu elu neid kujundab ning sellistega ma rahul ei ole.
Selle aasta kolm suvekuud olen peamiselt põhjas või lõunas kodune olnud. Justnimelt kodune ehk siis vastavat ilmale majas või aias viibinud. Keskpäevast viieni kipub olema aeg, kus kedagi tuleb kas sööta või uinutada. Midi arvab oma iseteadlikkuses, et lõunauni kuulub tittedele, kuid õhtuni vastu ei pea. Mini ongi titt ja iseseisva uinumise oskused on tal alles ees. Sestap elame situatsioonis, kus suuremal on üks ja väiksemal kaks päevaund ning kokku ei klapi need kuidagiviisi. Notsu kiunub pidevalt, et meie ei käi mitte kunagi ja mitte kusagil. Osaliselt on tal tõesti õigus, ent lisaks söömisele-magamisele üürgab meil kord päevas ka pesumasin ja nõudepesumasin ning püsivalt tuleb lauaaluseid harjatada-tolmuimeda. (Meesisend nimetab lõunas viibides tolmuimejat putsunutsutajaks) Ja selle kõige kõrvalt on ainuüksi õhtune ujumaminek mulle tõeline eneseületus. Olen paar nädalat võtnud nõuks ka kolmekümne kilomeetri kaugusele kukeseenele sõita, minekuni pole aga jõudnud.

Niisiis. Ma olen ebapopulaarne ja tunnistan, et olen end suvesoojusest ennast ääreni täis imenud. Igatsen sügisest rutiini, et meie kamp satuks suures osas kooli ja lasteaeda ja tööle. Tahan palavusele leevendust ja hämaraid õhtuid ning mahedamat päikest. Tahan kuldseid õunu, kolletavat muru ja tumepimedaid sügisõhtuid.

Natuke igatsen sügist veel ühel põhjusel - alustan õle mõne aasta ka ise kooliteed, magistriüliõpilasena. Kes teab, mis sellest välja tuleb ning kust see aeg võetakse - tsükliõpe ei tundu pereelu soosivat. Valisin Tallinna Ülikooli vaid ühel põhjusel - sõidule kuluva aja kokkuhoid.(Samas olnuks Tartusse pürgimine ajakasutuses mõistlikum - neli päeva kodust eemal olekut tähendaks edukalt sooritatud kirjalikke kodutöid)
Katsetasin kahele erialale erilise ettevalmistuseta (loe: sissesaamislootuseta) ning avastasin üllatunult end mõlema nimekirja esimesest poolest. Ma ei olnud selleks valmis, ausalt. Ja tegin oma valiku alles peale mitut tagasihoidlikult pealepressivat telefonikõnet ülikooli sekretariaadist.

Tootsin telefoni sügisootuse kalendri. Ja ausõna, tuletan seda postitust endale meelde, kui kombekate selgatoppimisest kõrini saab.

Perifeeriast, ühes tuhandete teistega

Pikemalt Lõunas resideerudes ning siinseid asju või siit linnakodu asju ajades olen päris huvitavaid suhtumisi kuulda saanud.

Esiteks helistavad sõbrad-tuttavaid stiilis, et kuule me oleme nüüd siin Võru lähistel Jõgeval, et tuleks läbi aga käime enne Tartus poes ja võtaks süüa kaasa. Kohale jõudes on nad üpris imestunud nähes, et siin on esindatud kõik Tallinna poeketid, kui Prisma ja Comarket välja arvata.

Lugesin vihmase ilma ajaviiteks Võru linna kodulehelt, et linnas elab eelmise aasta viimase päeva seisuga 13482 ning maakonnas 36403 inimest. Meesisend oletas, et linna alla ei ole arvatud "satelliitide" nagu Kose, Väimela, Parksepa jt elanikke. Kui arvud kokku liita, selgub, et Võru teenindab maakonnakeskusena pea poolsada tuhandet elanikku. Pealinnas või Tartus resideeruvate ettevõtete jaoks on aga need poolsada tuhat kodanikku perifeeria.

Liitusime suvekuudeks, mil enamasti siin viibime, prügiveoga. Et konteineri rent pikemas pespektiivis mõttetuks ostub, ostsime kasti välja. Tasusime arve ja jäime ootama. Möödus nädal, poolteist. Helistasin infoliinile - meie konteiner saabub... kahe nädala möödudes arve tasumisest. Sagedamini auto Võrru lihtsalt ei sõida... Mõne tunni möödudes koputas aga väravale sõbralik noormees, kes prügifirma kohalikuks juhiks osutus ning teatas, et käis meie kastil isiklikult Tartus järel. Noh, aitüma! (Ja nädal hiljem saabus deja vu´na veel üks meesterahvas, kes kasti maha tõstes teatas, et vastavalt sõlmitud lepingule tõi ta meile prügikasti...) Aga viimane on juba firma sisekommunikatsioon või täpsemalt selle puudumine.

Eile toidukraami soetama minnes sisestasin kaardi Swedpanga automaati, vaatamaks kontojääki. Automaadis neelas kaardi ja laadis ekraanile liivakella. Oli südapäev ning panga ooteliinil mitmeminutine järjekord. Automaat tagastas kaardi kiiremini ühendusest pangaga. Liinil vastanud teenindaja häälest kostus igavust - jaa, see automaat on meil juba mõnda aega rivist väljas. Välja ei lülitata ega informeerivat silti ei kinnitata, kuna Võrus ei ole vastava kvalifikatsiooniga isikut, kes saadetakse pealinnast teele võib-olla homme ehk siis täna. (Jah, eks sildi kirjutamine vajab tõesti enamat kui linnakeskuse pangatöötaja suutlikkus). Poe infoleti töötaja kvalifikatsioon oli kõrgem - ühest sahtlist võttis ta paberi, teisest pastaka ning silt "ei tööta" valmis loetud sekundite jooksul.

Sellessinases "perifeerias" elades ongi vaid keskustega suhtlemine ebameeldiv. Silmast silma saab kogeda puhast rõõmu. Hawaii rattapoe tehnik eemaldas mu tandemkärult loperdama läinud rehvi koos sisekummiga - õigesti tagasipanemist see vaid vajaski. Rehmas käega, et see pisike asi nüüd küll midagi ei maksa. Ja ma jäin nõutult seisma, mismõttes?

Järele mõeldes on inimesed lihtsamad = lahkemad ja avatumad. No mida hing ütled, kui sööklatädi ütleb, et lihavorstikeste ports on viimane ning küsib, kas ta võib mulle nelja vortsikese asemel viis panna... Päris kindlasti ei saa ma end nende püsikundeks nimetada. Päris kindlasti ei ole see tädi Meeisendi suhgulane, tuttav ega vana pruut. Aga tädi mäletab täpselt mu pereliikmete arvu ja söömisharjumusi... On siis need "depressiivsed Eesti väikelinnad", kus kõik teavad naabrist isegi seda, mida naaber ise veel ei tea või võiks seda kutsuda hoopis kogukonnasiseseks hoolivuseks.

Võib-olla ongi nii, et riik asub kaugel, paljude teenuste kättesaamine on raskem, ning inimesed kompenseerivad vajakajäävat teisiti. Nagu tõelises kodanikuühiskonnas.

Lombipäev

Paksu halli pilvemassi, mis päeva uniselt raskeks teeb nimetatakse vist madalrõhkkonnaks. Just selline hall ja raske taevas valitses Lõunat juba varahommikust alates. Midi paranes üleeilsest liigsest päikesedoosist. Vähemalt lõpetas ta oksendamise ning nõustus suust sisse võtma enamat piimast ja kokakoolast. (me ei tahtnud korrata kevadist draamat ning pakkusime lahkesti keelatut - kokakoolat, millesse seekord vett segasime)

Lõunasöögi järel hakkas sadama. Peenike vihm ei seganud mind võililli juurimast. Seda tööd jagub mul mitmeks aastaks arvestades krundi suurust ja võilillede tihedust murus. Kulutasin pealt kolmveerandtunni Midi ja Mini uinutamiseks ning vaikust saabus täpselt kaheksaks minutiks.

Õhtuks korjasin vihmaveerennidest mõlemad kastmisvee vannid ääreni täis. Leppisime Midiga ära ning läksime kodutänava lompidesse hüplema. Proportsioonid on erinevad - enamik lompe vaid kattis minu plätusid, kuid Midi hüpe tekitas toredaid plärtse ja vett lendas kahele poole. Kummiriided on suurepärane investeering! Crocsikummikud on aga sobimatud sokita kandmiseks ning hõõrusid jalgadele villid, mis Midile vaid hüppamise vahepeal paariks hetkeks meelde tulid. Aga koju ei nõustunud ta minema - kekslesime tõesti kõik tänava lombid läbi. Vahel on kehvast asfaldist ka rõõmu.

Vihm!

Vingusin juba pikemat aega vihma järele. Kodus ootas sadu värskelt rajatud muru ja lõunas lisaks sama värskele murule ka köögiviljakasvandus. Öösel kuulsin sadu - avasin ruloode taga akna ja nautisin jahedat õhku ja krõbinat plekk-katusel.
Täna õhtul plaanisin külalistega jalutama minna, kuid oktoobrikuine temperatuur ning vihmasadu seda ei soosinud. Trotsisime siiski halba ilma ja nentisime hammaste lõgisedes, et on suvi.

Notsu putkas mu õe ja õetütrega nende Eesti-koju - kaks igavlevat teismelist vihmas olevat ühest parem. Midi siirdus Meesisendile seltsiks tööasjatamisel ning Mini magas. Ma olin üksi! Tekkis pooltund õnnist süllesadanud vaikust, mida suvehooajal pole veel olnudki.

Klienditeenindamatusest

Sebimisele kulunud päevad meenutavad vana anekdooti, kus autoomanik rõõmustab kordaläinud päeva üle - jõudis ära käia nii autopoes, töökojas kui ka pesulas ning imestab samas, et kuidas ta need tegevused autota tehtud saanuks... 

Kogusin ebameeldivused ühte päeva iseenese säästmiseks. Ja sain huvitava võrdlusmomendi erinevate klienditeenindajate suhtumisest klienti, kes ei saabu rõõmsal meelel avatud rahakotiga.

Esimene. 

P-automudeli esindusteenindus müüs küsitud kütusefiltri asemel õlifiltri ning lisas arvele ka tihendi, mis karpi jäi tõstmata. 

Margiesinduse letis läks sebimiseks - müüja hüüdis appi kassapidajat, kelle sõnul on sularahas tagastus keelatud. Mõlemad läksid abi otsima kolmandalt, kontoritöötajalt. Kahekümne minutise :) :) ootamise järel saabus selgitas leti taha saabunud boss, et täita tuleb blankett (mida parajasti käepärast ei ole) ning raha tuleb ülekandega (kui ma muidugi oma pangakonto numbrit tean)

Oeh. Summa suurusjärk oli 16 (just: k u u s t e i s t) eurot ning saatsin avalduse meilitsi vastusena nende meilile. Tõsi - meil oli postkastis veel enne kui auto nina esindusest tänavale keerata jõudsin.

Teine.

Raamatupidaja avastas puuduva arve S kütusefirmast. Tasutud pangaülekandega möödunud aastal. S-firma sekretär suunab kõne klienditeenindusse. Klienditeenindaja vabandab ja palub minu numbrit, et raamatupidaja saaks tagasi helistada. Kõne saabub kümne minuti järel ning küsitud arve kaheminutise kõne kestel.

Kolmas.

Raamatupidaja arvates on S kaubamaja ostutšekk loetamatu ning ta palub hankida koopia. On jah lumivalge, samas asub teiste termopaberile trükitute keskel. S-kaubamaja klienditeenindus teatab, et koopia väljastamise tasu on 1,92 ning tuleb tulla infoletti avaldust täitma. Pisukese vestluse järel leiab teenindajate juht, et saab ikka ilma lisatasuta ning palub mul teenindusse tagasi helistada, manitsedes edaspidi tsekkide käitlemisel h o o l i k a m olema. Klienditeenindus helistab tagasi kaks tundi hiljem, väites et ei leidnud otsitavat. Lahendust pakkuda ei oska, küsimusele, kas aitaks kaardimakseinfo, vastab mokaotsast, et võib-olla... 

Neljas.

Minu nutitelefon, mudel hetke lipulaevade hulgast, hinnaga pea 600 eurot on kahe kuu jooksul kaks korda remondis käinud, kuid probleem püsib. Kirjutasin E telefonioperaatori teenindusjuhile, kellega varasemaltki suhelnud ning palusin VÕS-ile viidates telefon välja vahetada. Vastuseks  sain papagoikõne klienditeenindajalt pakkumisega tuua telefon taas remonti. Sain ühenduse ka kirja tegeliku adresaadi puhkuseaegse asendajaga. Lubatakse kirja juristilt põhjendustega, miks ei saa telefoni välja vahetada. Kahjuks jääb lubadus vaid lubaduseks. Vahepeal muutub mu telefon laadijas nii tulikuumaks, et kardan selle alust lauda põlema minevat. Nüüd on nad laual eraldi - telefon, laadija ja aku. 

Viies. 

ID-kaardi kiibilt pole võimalik andmeid lugeda. Kas varem sai? Ei tea, pole enne Prisma konto loomist kaasas kandnud ega proovinud. Telefoniteenindus annab lihtsa juhise - viia vigane kaart teenindusse ning esitada avaldus uue kaardi saamiseks. Teenindaja unustas lisada, et... kaart suundub vaheetapina ekspertiisi. Ma tekitan büroos segaduse - abiametnik ei tea, millist nuppu vajutada, leitud töötaja ei tea, kuidas avaldust vormistada. Üheskoos üritatakse mõjutada, et sooritan mõttetut üritust, kuid jonnin ja täidan avalduse. Tänaseks on selgunud, et kiip oli tootja praak ning saan uue dokumendi garantii korras.

***

Oeh. Raske on mõista, miks pealtnäha soliidsed ettevõtted-asutused endale küündimatuid teenindajaid palkavad. Räägitakse suurtest konkurssidest lihtsale kontoritööle, kuid mille põhjal valik langetatakse?Võib ju süüdistada juhtkonda reeglite jäikuses, kuid teenindusproff peaks suutma jääda rahulikuks ning kindlameelseks ka keerulistes olukordades. Etteheitev pilk, mis ütleks justkui, miks-te-siia-tulite, ohked, juhtkonna ja programmide kirumine ning jutud maaletooja nõudlikkusest ei tekita mulle positiivset kuvandit. Rääkimata himust veelkord ämbrisse astuda ehk uuesti neilt ost sooritada.

Teenindaja oleks nagu vaheetapp, kus töötatakse ülikooli kõrvalt kuniks unistustes õnn naeratab ning direktori koht vabaneb.  Või midagi sarnast. Igatahes pole see enamasti amet, mida tõsiselt ja südamega tehakse. Otsisin netiavarustest ja ei suutnud leida õppeasutust, kes pakuks klienditeenindaja kutset. Võib-olla ei osanud ma piisavalt otsida. Samas, erinevad kõnekeskused, infoletid - rakendust ju oleks!

Lapsesuu

***
Veeresime lõunasse. Vasakul käel kuskil Põltsamaa kandis on karjamaal üks hiigelsuur lehmakari. Selline nagu lapsepõlvest mäletan.
Midi, vaata, lehmad!
Midi pöörab pead, kõverdab mokka ning inspireerituna mõni päev varasemast loomaaiakülastusest vaidleb vastu - mkmmmmm, elevandid.


***
Lõunas on meil naabrinaine, lahe ja armas blondiin, Midi suur lemmik.
Kolasime loomaaias. Graatsilised flamingod seisid ühel jalal ning sokutasid pead tiiva alla. Midi vaatas neid pikalt-pikalt, kuniks sai selguse. Emme, vaata, tädi J!

Järellugu: Pildistasin selle hetke lindudega telefoni ning rääkisin naabrinaisele. Midi kõlkus samas. Võtsin telefoni ja näitasin samas Midile flamingopilti. Midi näkku tekkis suuuur naeratus - tädi J :)


***
Teismeline Notsu räägib ülivõrdes meie peretuttava kenast soengust. Ja lisab etteheitvalt, et mitte nagu mina, tema ema, kes enamasti juuksed hommikul hobusesabasse veab ja nii jääbki, õhtuni.
Ja lisab seejärel - muide ta on üleüldse vanamutt, võib-olla isegi nelikümmend...

:S

Unine suvi. Sel aastal on ta kuidagi eriti uimane ja väsitav. kuigi lauspäikest ja kuuma pole olnudki. Vihma samas ka mitte. Pikad, päikselised ja soojad püevad, millest terve pika talve unistasin, on käes, aga nagu igal aastal väsin juuliks neist ära ja augustis saabub kergendus sumedate õhtute näol.

Taipasin mõni aeg tagasi oma teovõimetust. Taipasin, et imiku, väikelapse ja koolilapse vanemana ei ole minus potensiaali teha kodus sanitaarremonti, suurpuhastust ega pisemaid igapäevaseid remonttöid. Ei jagu mind isegi elementaarsetele aiatöödele. Rääkimata sellestki, et rõõmsamad tegevused nagu jalutama, kauplusesse või loomaaeda minek on ettevalmistust ja vaeva nõudvad tegevused. Iga pereliikme vajadused rõivaste, toidu ja liikumisvahendi näol kipuvad jääma minu hooleks (sest mina olen kodune ja tean kõigi harjumusi kõige paremini) Ja ma olen sellest vastutusest väsinud. Hädapäraselt kannan igapäevaselt mustad riided ja nõud masinatesse ja sealt kappidesse, valmistan ühe sooja söögi ja teiseks soojendan midagi konservivarudest ehk Meesisendilt väljendit laenates "enzeest". Viskan kassile ette krõbinad ja puhastan liivakasti ja... ongi päev lõppenud. Ning hommikul... algab kogu jant otsast peale.
See teadmine tekitas abituse ja kurbuse, mõnikord ka ahastuse tunde. Sõbrannad? Pole viimastest suurt midagi kuulda olnud, ju on oma tegemistel. Meesisend? Töööööööööööööööl.
Ja mu Peugeot otsustas meie Võrus oleku ajal lihtsalt lõdviku maha visata ja jahutusvedelikust tühjaks joosta. Remondiks tuleb eemaldada suurem osa mootorist ning ihuarst sai aja broneerida alles nädala lõpuks. Niisiis. Vangis. (Või peab Hullumaja puhveti täies koosseisus Meesisendi väiksesse neljarattalisse mahutama)

Maxima ja Rimi, mis toimub?

Lõunaosariikide Maxima ja mu tavapäraselt ääreni kuhjatud ostukäru. Kassalindile maandusid kõik segamini - piimapakile järgnes ajakiri, sellele leib, prügikotid ja nii käru tühjenemiseni. Ups. Patareid ja prügikotid plaanisin maksta eraldi. Vabandasin ja palusin nad pooleliolevalt tšekilt eemaldada. Kassapidaja peaaegu et palus mul seda mitte teha - selline tegu olevat süsteemis lubamatu ja näitavat tema saamatust kassapidajana. Kergitasin imestunult kulme - kobakäpp ja unustaja olin mina, kes pidanuks eraldi tasutavad tooted ka eraldi asetama. Kassapidaja sõnas, et hoopis tema pidanuks seda ise mõistma. Oeh. Lõunas ei ole Maxima muukeelne ja ebaviisaka teenindusega nõme kauplus. On hoopis mu lemmikpood. Jätsin eraldi arve tegemata. Kassiiri pärast, hale hakkas.

Huvitav, et sama väitega esines kevadtalvel ka Rimi kassiir, kellel palusin kauba läbi piiksutada hinna teada saamiseks. Ütles, et ta ei tohi seda teha ja kõik.

Rubriigist "loe ja minesta" ehk kuidas saaks autoga ujuma

Logelesime lõunas meie linnakese suurimas rannas. Kolm täiskasvanut, neli last. Lämbe ja laisk päev. Meid kõnetas kõhukas mees, vanuselt vast neljakümnene. Onkli kõrval seisid kaks ebakindlat teismelist, poiss ja tüdruk. Tüdruk veidi vanem, poiss noorem, kuid kumbki polnud vast üle neljateistkümne.

Ilmselgelt mittekohaliku pilguga onkel uuris, missuguses ranna ääres oleks tema lastel turvalisem ja sobivam ujuda.
Raske soovitada, eriti kui isegi kohalik pole. Arvestades temaga kaasas olnud laste vanust leidsime ühiselt, et kuna tegemist on rannavalvega rannaga, mis mõned aastad tagasi vägagi põhjalikult renoveeritud, on kogu rand ujumiseks sobiv. Näitasime suunda meie lemmikosale - tehislaineline murukamar, mida veega kokkupuutumiskohal liivariba ääristab. Võimalik puhaste jalgadega veest naasta, mõnus end liivaseks tegemata istuda. Asukohaks nii viiskümmend meetrit meie asukohast eemal. Tjah, kogu rannaala pikkus ongi vast kolm- nelisada meetrit.

Edasine jahmatas :)

Onkel uuris, kuidas rannaalale autoga ligi pääseks.
Et mismõttes autoga ligi? Rannas me ju olemegi - päevitajad, riietuskabiinid. Onkel täpsustas, et tahab autoga vee äärde jõuda.
Näitasin enim "kohalikuna", et autoga pääseb parkima seljataguse hotelli juurde, teiselt poolt pargi puudesaluni, edasine on vaid laudtee liivas.
Asi kiskus koomiliseks, sest onkel polnud kuulduga rahul ning uuris, kas on mõni teine rand, kus saaks veeni sõita. No on. Lähikonnas kümmekond väikejärve kõrkjavaba mururibaga, kõrval parkla. Aga mitte ükski ei paku mõnusat tegevust, rannamelu. Pigem nagu ujumiskohad, mõne põhi mudasem, mõni järsemalt sügavamaks minev.
Onkel pöördus silmi vidutades laste poole, küsides, kas nad on nõus jalgsi minema... Tüdruk nõustus, poiss mitte. Onkel vaatas maha ja lisas, et võib laste emalt riielda saada, kui lapsi liikuma sunnib.
Rrrrrh. Kaks täiskasvanut meie kolmesest seltskonnast lagistasid naerda.
Jäin nõutuks. Küsisin mehelt, kas ta tõesti mõtleb küsitut tõsiselt. Kimbatuses mees vastas jaatavalt. Tüdruk tundus piinlikkust tundvat ja poisi olek oli pahur.

Läinud nad olidki. Kas ujuma läksid, jäi teadmata. Teemat jätkus meil õhtusöögilaudagi.

Tervitustega, südasuvest

Südasuvi. Lõunaosariikide lämbe kliima. Päike sirab kas lagipähe või läbi vine, aga mulle kui mereäärsele ei jagu siin iialgi piisavalt õhku või pigem niiskust. Ülelahe kolinud naabrimees kurtis, et alles kolmandal aastal harjus ta Helsingi "vett täis" õhuga :) Igaühele oma...

Hoidistamishooaeg on avatud. Esimesena valmistasin rabarberisiirupit. Siin kasvab see suhteliselt metsikuna - varred olid paisunud Mini käsivarre jämeduseks. Võta või vikatiga. Rabarberitükke kogunes hiigelpotitäis - üle paarikümne liitri. Siirupit saime üheksa liitrit. Ilusat roosakaspunast värvi. Katsetasin ühele laarile lisada veelgi sügavama värvi saamiseks peeditükke. Soovitud tulemust ei tekkinud. Võib-olla pisike toonivahe minu enda silmis.

Meesisend käis pühade eel kohalikus kulinaariakaupluses sinki-vorsti-rulaadi toomas. Suure kilekotiga nagu harilikult. Kulinaaria korraldanud loteriid. Kandikul olnud kenad loosirullid ning müüja palunud tal üks välja valida. Tulemuseks kakssada grammi peedi-kartuli-herne salatit! Justnimelt :) Salat oli tavaline - polnud meie pere maitse, aga kõikvõimalike võida-auto kampaaniate vahele koduselt tore üllatus.

Lõunat me enamasti kodus ei söö. Pisikese linna peale on kolm koduse söögi paika ehk kolm sööklat ja üks bistroo. Suurest praest jagub kahele naistäiskasvanule või ühele meestäiskasvanule ja ühele lapsele. Hind... üle paari raha mitte.

Ühe lillekimbu viisime lõpuaktuseks. Oh aegu ja kombeid... Kui päälinnas minnakse lõpuaktusele enamasti otse töölt, haarates kohalikust lillepoest õie või paar, siis siinses väikelinnas olid õnnitlejad pea sama pidulikud kui lõpetajadki. Ja lilli ulatati sülemitena. Ning aktust peeti kultuurimaja õuel, higivabas keskkonnas.

Naabrid hauvad ehitust - plaanitakse aedade vahele väravaid. Ühed naabrid leiavad, et nii on neil lihtsam meie äreolekul muru niita ning meil kohal olles nende pool saunas käia. Teised naabrid leiavad, et lastel on mõnusam ühest hoovist teise pääseda. Tõsi, möööda teed minnes on vahemaa umbes pool kilomeetrit, üle aia tuleb tirida 2x5 last.

Siinses troopilises kliimas kasvab kõik, mille seeme mulda kukub, Nii on meil peenral lisaks prisketele maasikatele ka tomatid-kurgid ja eksootilisemast kraamist arbuusid ja artišokid. Ja mingid taimed millele kõrgust lubati kuni kaks meetrit tundub, et ... kasvavadki kahemeetristeks.

Lennujaamas ootab oma lendu Notsu - kümnepäevaneujumise-poodlemise-rattasõidu puhkus Rootsis on lõppenud. Kuuldavasti jääb enamus ostetud ja täditütrelt saadud  rõivaid paariks nädalaks ootele, kuniks sealne pere autoga Eesti poole teele asub.

Mini õppis mõned päevad tagasi ühekorraga nii käputama, istesse kui ka püsti tõusma, seejärel omandas seitsmenda hamba ning tema unele on uued oskused pehmelt öeldes halvasti mõjunud.

Jaaniõhtu veedame traditsiooniliselt Vällamäe tagaküljel Tilgamäe või (Mäetilga) talus, saatjaks Haanjamehe talust kostev pidu.

Tere, suvi!

"Läksime. Head ööd!" edastas Notsu lakoonilise tekstisõnumi. Tema odavlend suvepuhkusesse hilines tunni ja lahkus just nüüd, südaöösel.

Ja ta ongi nii suur, et seikleb minuta Tallinna ja Stockholm/Norrköpingu vahel, kaasas seguna sünnipäevakingituseks ja imelise tunnistuse eest saadud ipad ning kõrvas klapid kuulamaks nutitelefonist muusikat. Ei närvitsemist ega pinget - see rõõm jäi minule. Roosa täpselt Ryanairi tillukese käsipagasi mõõtudesse sobituv kohver sai pakitud kohe peale vastavasisulist korraldust. Jah, ühte ma aitasin - värskelt vanaema õmblusnõelast tulnud neoonrohelist kleiti pakkida. Et täditütre algkooliastme lõpupeol kena välja näha. Hunnik hilpe, mille hulgas mitu paari ujumisriideid terassibasseinis lõbutsemiseks, pass, check-in dokumendid, vedelikud minigrip-kotikeses ja saigi kohvrike täis.

***
Pakkisin neljanda kiituskirja koos klassitunnistusega karpi. Selle A4 formaadis paberi taga peitub enam tööd kui varasematel aastatel. Raskeim pähkel oli matemaatika, mille tuumani küündimiseks kulus tõesti tunde ja päevi. Mitu nädalavahetust täis hädakisa, raevu ja sekka pisaraidki. Loobumisvõite, kuniks ühel hetkel avanes uks ning mosaiik kokku klappis.
Inglise keel, mis Notsu kooli uue programmi järgi on keeruline ka varem keelt õppinule ning sobib pigem täiskasvanutele kui kümneaastastele.
Muusikakooli tunnistus, ilma kiituseta on enamgi väärt. Oli raske aasta veelgi raskema iseloomuga erialaõpetaja käe all. Ja lõpp, mis päädis õpetaja vahetusega.
Mõned kalliskivid on loomult eredad ja ilusad, teisi peab tulemuse saavutamiseks lihvima. Notsu jõuab tulemusteni oma jonnakuse ja tahtejõuga.

***
Ma lihtsalt ei jaksa tegeleda fotode ja Oluliste Paberite albumitesse kleepimisega. Ma suhtuks huumoriga, kui keegi kirjeldaks õnnestunud ja tegusat päeva nii, et puhastas lauahõbeda ja pesi kaks autot väljast ning oli õhtuks surmväsinud. Aga just selline oli üks mu tegusamatest päevadest. Ja seda va puhastatud lauahõbedat oli vaid kuue teelusika jagu...
Harilikult jõuan eelmise päeva laga puhastada, pesta ja kuivatada pesu ning võtta nõud masinast välja, käia lasteaias Midi järel ning supermarketis sisseostudel. Kahest sooja toidu valmistamiskorrast olen ammu loobunud. Kiidan end ühegi eest ja korraliku lõuna igatsuses söön vahel Sõõrikus. Ja kuulan hämmingus inimesi, kes puhta kodu, korralikult säetud põllede ja kasitud pluusidega laste kõrvalt mängleva kergusega veel iluaeda ning koduloomi peavad ja hobidega tegelevad, teatrisse, kinno ja raamaturiiuli juurde ning trenni jõuavad. Minu ööpäevad on nende omadest vist lühemad.

Teovalvur

Kui oled kolmeaastane, siis koosneb iga päev pikast ja mõnusast mängust. Kui vanemad just sööma või magama ei sunni.
Ja tegelikult on padulahe istuda mullahunnikusse ja tõsta kühvliga kuhilaid ühest äärest teise aru saamata, mida tähendab väide, et peenart ei tohi lõhkuda. Või teine, et taimi ei tohi välja tõmmata... Samas nägi ta mind neid ümber istutamas.

Nädalavahetusel tekitasime lõunasse saunamaja lõunapoolsele küljele lahmaka peenra. Tundus et Võru-vanaema oli selles kohas edukalt klaasi kultiveerinud, kilde ja killukesi saime mitme pesukausitäie jagu. Maast kaevus välja ka kaks pudelit - vein ja viin, mõlemad esmapilgul puutumatud ja korgi all. Lähemal vaatlusel olid hiired siiski oma töö teinud.

Peenar valmis Mini uneajal. Midi oma teatavasti nii pikk pole. Ja sestap sai kipsis käega Notsust Midile kohustuslik mängukaaslane-lapsehoidja. Muidugist tüdines suurem väiksemast ja üritas talle igasuguseid ülesandeid leiutada.
Esmalt sai Midi ülesande mitte lasta kivihunnikul minema minna. Istus Midi hoolikalt kivide ees ja jälgis kuniks protesteerima hakkas. Need ei liigu!

Seejärel hankis Notsu Midi jaoks teod ning Midi sai uue ülesande - vaadata, et need loomad plehku ei paneks.

Kaasnevast kisast on parem mitte rääkida, ent eesmärk pühendas abinõu. Näis, kas sügisel saame arbuusi või mitte.

Sisu seos(etus) kaaluga

Pakkisin lõunassemineku pagasi. Igale pereliikmele rõivaste kott, lisaks kott toidule, mänguasjadele, kastid taimedega, kott ajakirjade ja raamatutega, pudipadikott. Kokku pealt kümmekond kotti, kasti ja kotikest. Tavapärane.
Vajaliku pudipadi pistan harilikult käekotti. Nii ka seekord. Teepakk. Mini nokats ja lusikas, kaheksameetrine mõõdulint. Miskipärast jäid kotti kesklinna korteri võtmed koos aidavõtme mõõtu keldrivõtmega. Igatahes sai käekott kaalukas. Jäin rahule ja istusin autosse. Lõunasse jõudsime kesköö paiku - Midi tegi kolm metsapeatust.

Hommikul ärgates hakkasin pangakaarti otsima. Esmalt vajutasin käe harjunult käekotti ja leidsin rahakoti pesitsuskoha fotokaga täidetud olevat. Seejärel tuhlasin tühjaks käekoti, pudipadi abikotid number üks, kaks ja kolm ning tuvastasin, et rahakotti pole üheski. Käisin läbi autoistmed nii pealt kui alt. Pole! Meesisend itsitas ja soovitas vaadata, äkki on kadunud ning sõitis tööasjus Tartusse.

Olin südameataki äärel. Dokumendid, pangakaardid, sularaha. Meenusid kõikvõimalikud seigad esemete liikumisest eilsel päeval, kuid rahakotist mitte midagi.
Kõigist lahendustest tundus normaalseim paluda meie varuvõtmete naabrinnast omanikul maja üle vaadata. Ja seal ta oligi - Peugeot juhiistme all :D Meelde tuli! Läksin jah eile Midile lasteaeda järele ning oskamata paremat kohta kogemata kaasa haaratud rahakotile leida, surasin esiistme alla! Noh, et suvalisele aknassepiilujale ei paistaks.

Õnneliku lõpuga lugu on. Hea kui on häid inimesi ümberringi. Naabrinaise ja sõbranna ja ema koostööl jõuab  rahakott lõunasse juba täna.
Käekoti sisu kontrollimata jätta ning kaalu järgi hinnata asjade kaasasolekut, suudan oma suurimas hajameelsuses ainult mina. Järjest enam leiab kinnitust tõsiasi, et imetamisega kaob osake ajust :)

x

Kus on, sinna tuleb juurde.
Kaks ilma kolmandata ei jää.

Rohkem ei tule sarnaseid rahvatarkusi korraga meeldegi. Meie peres tähendavad need seekord kipsis käega last. Notsu käis klassivenna sünnipäeval kuskil batuudimaailmas. Sõitnud mingist nigelast ja madalast lumäest alla nii õnnetult, et näpp tagurpidi läinud. Koju jõudis kummaliselt ebatasaselt paistes käega laps. Lastehaigla röntgen näitas ilma igasuguse kahtluseta mõra. Edasine oli vaid tehnika küsimus: protseduuride tuba, kips, side.

Tagasitee kulus hüsteeriliselt nutva lapse rahustamiseks.
Klassiekskursioonile. Kipsiga? Ei iial.
Trenni. Kipsiga? Ei iial.
Kooli. Kipsiga? Eiiiiiiiii!
Klassipidu kipsiga? Eiiiii!
Ja trenni lõpupidu KalevSpas jääb samuti ära. Kipsis käsi valutas terve esimese õhtu ja pool ööd. Hommik oli õhtust targem. Nädalavahetus tõstis veidi tuju, kuid tagumiku katva juuksepahmaka pesemine kipskäega osutus võimatuks.

Masendav.

Roheliste väravate tänav. Pärast pidu.

Laat tuli koju kätte. Mu kodutänaval peeti täna "Roheliste väravate päeva". Äärelinna sporditee muutus üheks pühapäevaks kihavaks seltsielu keskmeks.

Vahva oli! Tegevust jagus igale maitsele. Notsu nõudmisel ladusime samuti kirbukakraami välja. Aeg teenida taskuraha tundmaks isiklikul nahal kui raske on "pääde" ja "poode" välja teenida! Notsu pakkus  kraami usinalt ning teenis saadud eurod kuhjaga välja. Nautis. Kohe näha, et kaupmeeste perest :) Meesisend otsustas esmalt naljaga omagi kaupa pakkuda. Nähes aga ostjate siirast huvi, lõpetas ta naljatamise ning vähemalt üks kallis masin leidis endale uue omaniku.

Ürituse varjupool paistab silma vaid kohalikele elanikele. Esmalt professionaalsete kauplejate saabumine enne kukke ja koitu. Minu koduakna all alustati hiigelsuure müügitelgi ülespanekut kell 5,30. Justjust - pühapäeva hommikul pool kuus! Kui müra poleks und lõpetanud, ei teakski.
Ning sama seltskond lahkus kell 16 lõppenud ürituselt peale 19 - jällegi sellesama kilakola kokkupanek.

Üritusel käinuid meenutavad üleajavad prügikastid ning tänavaäärsel murul vedelev prügi. Tänu äikesevihmadele lirtsuv prügi. Puude küljes lipendavad endiselt reklaamsildid üle "tänava", mis nüüdseks taas endine raudteetamm, ripub hiiglaslik tervitav loosung.

Kurb. Lubati ju tänavat üheks päevaks.

Haiguspäev 3

Elu on omandanud uue mõtte - kuidas jääda täie mõistuse juurde kui kogu hullumaja puhvet haige on. Täna saabus koolist Notsu, kes kurtis kõndimisel kõhuvalu. Saabus, rullis end voodisse kõverasse ning magas kuni hilise õhtutunnini. Seejärel valmistas kohusetundlikult ette homsed ülesanded ning rullis peale neljapäevast "kohustuslikku" teleprogrammi tagasi.

Midil olevat taas halvem. Mitte tükikest ega tilgakest sees ei püsivat ning magavat kogu päeva. Aga õhtul... õhtul saab temast üks teine loom (lõvi näiteks) ning kilkeid ja möirgeid kostvat üle haigla. Isegi padurahulikul vanaemal on närvid krussi keeratud ning aeg-ajalt peame kutile telefonimonolooge.

Mini on stabiilne. Ehk siis stabiilselt palavikus, mille alandaja toimib täpselt seitse tundi. Ei oksenda õnneks ja sööb ning joob vett. Mähkmeid kulub tavalisest enam ning tuju on viril.

Meie, täiskasvanud püsime samuti /veel/ tervetena. Haigused on mu vaimu nüristanud - mehhaanilised monotoonsed liigutused. Aeg-ajalt avastan end lihtsalt mõttetult ühte punkti vahtimas. Väsinud. Väsinud. Jõudsin enne haigestumist käia raamatukogus ning mul on kaks seltsilist. Minu "raamatuneelamiskiiruse" juures on nad homseks lõunaks läbitud.

haige vol2

Mini loobus hommikupudrust, krimpsutas suud lõunasöögi peale. Õhtuks lisandus oksendamisele ja kõhulahtisusele palavik ja kontakteerusin Midi raviarstiga, kes täna juhtumisi valves.

Seni oleme kodus. Mini jõi kummeliteed suhkruga, millesse segatud Enteroli kapsel. Paracetamoli küünal palavikku ei alandanud, küll aga aitas jaheda veega ülehõõrumine. 

"Kolmanda planeedi saladuses" korrutas jutulind mantrana "Jõud lõpeb, ei jaksa enam, jõud lõpeb..." Mul on umbes samasugune tunne. Ma tõesti ei tea kedagi, kellel väikelapsed nii sageli haiged oleks.

Kergendust ei paku ka Meesisend, kes soiub mingist väga olulisest tööperioodist ja keeldub meile Miniga lähenemast. Ilmselt kannaks ta kodus heal meelel kummikindaid ja maski. Haigusehirm ei takista teda aga haiglas Midi vaatamas käimast :D

Viimane olla täna söönud kübekese tatraputru vorstikildudega ning terroriseerib vanaema oma ärganud eluvaimus.

Haiglast. Euroopas AD 2013

Sügaval paduvenemaal asub linn nimega Naltšik. Tegemist on poole Tallinna suuruse Kabardiini-Balkaari administratiivüksuse pealinnakesega, mille rohetavatel tänavatel lehmikud rahumeeli muru näksivad. Naltšiku kohalikust haiglast rääkis seal käinud sõbranna üht-teist huvitavat. Näiteks, et välismaisele patsiendile eraldatakse klaasitud akendega palat, kohalikule vastavalt klaasimata.

Täna sõitis kiirabiga (jälle!!!) haiglasse Midi. Seekord ootasime väljakutse järel kakskümmend minutit. Oksendamisest oimetu ning vedelikukaotusest seismisvõimetu laps sõitis vanaemaga Merimetsa. Tund hiljem ehk kell kolm päeval helistas mu ema ning edastas arstide palve: tuua lapsele pudel gaasita mineraalvett vedelikukaotuse taastamiseks. Kriitiliseks muutunud veresuhkru taastamiseks banaani ja jogurtit. Samuti võiks olla suutäis soolast. Ma vist hakkasin kokutama, sest ema teatas, et saabumispäeval neid söögile ei võeta...

Jõudsin haiglasse peale seitset olles Meesisendi töömaja ees üle andnud Mini ning käinud ise pr keele tunnis. Lapsel on tulekul tasemetöö ning minemata jätta ei saanud. Nakkushaiglasse imikut ükski mõistlik vanem ei vii. Haigla valvearst käis minuga palatis isiklikult riidlemas hilise saabumise pärast - haigla külastusaeg olla kuni 18,30.

Lugu Naltšiku haiglast meenus uuesti. Et voodipesu peab patsiendil saabudes kaasas olema. Et röntgenpilt on aimatav. Et peale diagnoosi ulatatakse patsiendi saatjale paberileheke vajalike ravimite nimekirjaga. Ravimid tuleb apteegist osta ja haiglasse toimetada, kus personal neid patsiendile manustab.

Üks erinevus siiski. Merimetsa haiglas võeti emalt allkiri. Et ta on teadlik kohustusest tasuda lahkudes voodipäeva eest 2,50. Eurodes. Ma ei taha mõeldagi, mis saanuks, kui ootamatult haiglasse sattunud inimesel polnuks paluda kedagi toidukompsukest tooma.

Eelarveületaja

Läksin poodi kindla teadmisega, et ostetav ese ei tohiks maksta üle xxx euro. Olen vastaval alal totaalne võhik, sestap kutsusin kaasa sõbranna, kes on umbes sama võhik, aga elulistel põhjustel end natuke enam kurssi viinud. Kahekesi on kindlam müüjate loba kuulata :)

Tulemusena lahkusin ma poest kaubaga, mis maksis xxx+19 eurot. Selgus, et need mitukümmend toodet, mis mahtusid hinna xxx sisse, "polnud ikka päris need". Mõni tootja ei meeldinud, mõni konfiguratsioon oli aegunud, suurus ei sobinud, materjal polnud see. Ja paar toodet ei hiilanud disainiga. Ja ühes kaupluses oli müüja veendunud, et ma vajan seda kõikse odavamat eset.

Ostan ma autot või mobiiltelefoni või arvutit või... koolikotti või riidehilpu, alati läheb pisut üle. Huvitav, kas sellel teemal on psühholoogidel midagi öelda?

*

Tomati- ja kurgitaimed aknalaual venivad pikaks. Tulbid peenral õitseksid tava-aastatel kõige värvikamalt.
Aknatermomeeter näitab lõpuks ometi 21 kraadi, kuid seda päris-kevade lõhna ei ole. Võib-olla valitseb minus lihtsalt südatalvine väsimus, tülpimus ja ükskõiksus. Hoolimata tillukestest rõõmudest on kahe väikelapse vanem ikka väga-väga raske olla. Sõnastan ümber - raske on olla kahe väikelapse eakas vanem.

Peojärgne

Ränk pidustus see kolmas sünnipäev :)
Midi siirdus üle kolme nädala lasteaeda ja minul oli sellevõrra kergem päev. Kella kolmeks läksin Midile järele. Moodupoiss on raske olla. Desiguali väljaspoolsete narmendavate õmblustega pahempidi kangast särk oli Midil tagurpidi seljas. Välja paistis nii nagu oleks puudust kannatav pere lapsele mingigi pluusi selga pannud :D Midi ise pahur ja pettunud. Ju ta oli ontlikule ja heasüdamlikule söögitädile üritanud selgitada et paat on kadunud:)
Tegime fotosessiooni sünnipäevakingitustega - ladusime uhked raamatud ja traktorid ja autod kummitule. Sättisin Midi nende keskele istuma ja lilled ümber. Olen samasuguseid pilte juba pisi-Notsuga teinud - armsad mälestused.
Seejärel sõitsime prrkeelde ning... koolimaja ees vajus Midi magama. Magas üheksani, ärkas pahuralt, sõi kaks kohupiimakreemi ja magustoiduks.... suure keedetud kartuli :)
Kaks tundi hiljem magab jälle. Kolmenädalane puhkus mõjus väsitavalt.

Lõunas, sanatooriumis

Lõunaeestlased räägivad, et Tallinnas tekitab mere lähedus köha. Sellesinase eest me volbriõhtul lõunasse põgenesimegi. Edukalt. Teise päeva õhtuks lakkasid köhad ja köhatused ja üksteist auru ööpäevas muutus minevikuõuduseks.
Lõunas valitseb südasuvi. Mitte see troopika, mis sunnib mind rõskest kivikeldrist varju otsima, vaid mahe ja päikseline eesti suvi.
Termomeeter näitab sauna taga täisvilus, seal kuhu päike paistab vaid hilistel õhtutundidel, kakskümmend soojakraadi. Miinimumiks saime kaheksateist ja maksimumiks kakskümmend üks.
Lahutasime meelt naadi populatsiooni vähendades. Meil Notsuga on kaval plaan aiaääred puhtakssaada. Meesisend püstitas kasvuhoone, pikendasime maasilapeenart mitme meetri võrra ning külvasime esimesed seemned. Seekord katsetame lisaks oranzidele ja süsimstade ja lumivalgete porganditega. Panin maha paar meetrit pastinaaki ja kümmekond kaalikat ja peeti. Katsetan sama ka Nõmmel - sügisel vaatab, kus ja kas suuremad viljad valmivad.
Mini ja Midi olesklesid lühikestes riietes ning ise keerasin sääred-varrukad nii lühikeseks kui sain.
Koduteele asusime varakult - Midi ootab oma tänasele sünnipäevale külalisi. Adavereks jäi autotermomeetrile vaid kaheksa ning praegu, Annas näitab taas kümme. Vaatasin Lõunas kevadkombekaid kui mõttetut kulutust. Nüüd aga ronisin bussi sabasse ja kraamisin nad koos mütsidega taas lagedale. Tere tulemast paradiisiaiast maa peale tagasi! Notsu juba uuris, kas ei saaks Võrru jäädagi. Vaatas sügalalt otsa ja leidis, et meie sõprade lapsed on vägagi edukalt ülikooli pääsenud:) Tjah.

Totaalne haigemaja

Viimati olin ma sama haige 1999. aasta veebruaris kõrvapõletikku põdedes.
Läksin eile kauplusesse süüa ostma ning palju ei puudunud, et oleksin sinna kokku vajunud. Iga liigutus ajab higistama, kuulmine puuub ja olemine on ähmane.

Midi terveneb, aga Mini häälitseb jätkuvalt kriuksuva uksehingena. Nagu sellistel juhtudel ikka, tuuritab Meesisend seekord samuti haigena kuskil riigi teises otsas.

Ja ma võtsin end kokku, toetasin kannad vastu maad ja nõudsin endale perearsti koju. Selleks kulusid mõned närvirakud, aga ta tuli siiski ja vaatas kodusolijad üle.

* Midi on OK. Kopsud krõbisevad paranejale kohaselt, jätkata ravi. Perearst arvas, et lasteaeda, aga mina arvan, et meile hetkel täiesti piisab kokkukorjastud viirustekomplektist.
* Mini on kontrolli all. Kopsud krõbisevad, köhib. Jätkata ravi ja paremaks läheb umbes nädala jooksul.
* Notsu alustab aururaviga (ohhooo, eksole)
* Mina olen kõige kehvemas seisus. Perearsti arvates põdesin läbi meie ühise viiruse, kuid sain tüsistuse põskkoopapõletiku näol. Viimane pidavat andma eriti halba enesetunnet koos kohinaga kõrvades ja  peas. Raviks aur (irw), antibiootikum, rögalahtisti ACC ja Sudafed, mida võiks toime järgi ka Kosmoseks ümber nimetada.

Ja hetk tagasi pidasin ma telefonivestluse suvekuuma Madeiraga. Puhkusel viibiv vanaema kiuksus ja kähises telefoni kurtes, et hääl kadus nagu mutiauku. Ojee. Vat see veel puudus!

Tänamata jäänud tänu

Üksteist aastat tagasi kaotasin ma esmakordselt usu meditsiini. Olin noor ema, keda iga paari nädala järel külastas punavalge kiirabiauto. Arstibrigaad ühendas murelikult mu veeni tilguti ning juhatas mu autosse. Enamasti lamasin vastuvõtutoas tunnikese või paar, misjärel naasesin. Kord läksin kiirabi kutsumise asemel ise ühte teise haiglasse ning seal pisteti mind kojusaatmise asemel statsionaari. Olin silmavalgeteni kollane. Varem polnud keegi maininud ravivõimalusi. Lõikus. Lihtne umbes tunniajaline lapraskoopiline lõikus, mille järgsel hommikul naasen paranenult koju.
Lõikus lükati määramatusse aega. Minu raviarst oli lugenud, et teatud juhtudel, mille hulka minagi kuulusin, laheneb probleem ajaga iseenesest.
Ja ma ootasin. Ootasin imet, mida ei sündinud. Külastasin raviarstiga kohtumiste vahel abitult kõikvõimalikke posijaid. Viimases hädas hanikisin netihämarustest Kaika Laine numbri koos kõnetunni aegadega.

Telefonile vastanud naisterahvas oli pigem tõre. "Mis Te tast tahate", küsis ta vastuseks mu palvele Lainega rääkida. "Keskea rõõmudest" tuntud Nigulil oli ju terve parkimisplats koos parkimiskorraldajatega. Arvasin, et Lainelgi vastab kõnetunnil keegi "registraator". Kuniks ma kokutasin ja vestlust kuidagi alustada ei suutnud, ütles Laine mulle ise, et ei saa mind aidata. Ta rääkis samas võru murdes, mida Meesisendi ema aastaid hiljem kõnelemas kuulsin. Ühekandiinimestena olla nad kaugelt sugulasedki. Laine sõnas mu diagnoosi ja soovitas minna tagasi arsti juurde. Lõigatakse lahti, ravitakse terveks ning narkoosigi pole mõtet peljata, oli tema sõnum. Kõne järel oli mul veel kaua helge ja soe olla.

Jah, kõik läkski hästi. Üks teine arst, kellega esimesest hetkest usaldus tekkis, lõikas. Järgmisel päeval lubati koju ning rohkem pole kiirabiauto sellel teemal mu kodumaja ette sõitnud.

Ma tahtsin tänada oma julgustajat, aga see tundus tobe. Hiljem tundus olevat tobedalt hilja. Nii ta jäi. Möödunud pühapäevast alates on sõnades tänamiseks igavesti hilja.
Aga tänutunne ei ole minu seest sugugi kadunud. Põletan rääkimise asemel ühe küünla mõeldes heale mälestusele heast inimesest.

Edasijõudnud aurutaja

Istume kõik vist sama viiruse küüsis. Sümptomiteks kurguvalu ja hobuseköha. Vastavalt soole, keha suurusele ja vanusele tuleme haigusega erinevalt toime. Ütleme, et Meesisend ja Mini on kõikse haigemad ja Midi püsib stabiilselt pahas tujus. 

Oleme jõudnud staadiumisse, kus raviprotseduurid tuleb kanda graafikusse ning märkida ristiga "teostatud". Päevakava on järgnev.

Hommik:

Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl 

                Pulmocort 1/2 neebolit

Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl 

               15 minuti möödudes teine aur:

               Pulmocort 1 neebol

Midi ravimid: 5 tilka Zyrtec +1 tbl Montelukast

Märkus: peale Pulmocorti loputada patsiendi nägu ja suu

Eellõuna:

Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl 

Lõuna:

Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl 

Pealelõuna:

Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl 

Õhtu:

Mini aur: 0,5ml adrenaliini + 1 ml NaCl 

                Pulmocort 1/2 neebolit

Midi aur: 0,2 ml Ventolini + 1,5 ml NaCl 

                15 minuti möödudes teine aur:

                Pulmocort 1 neebol

Midi ravimid: Sumamed (sai just läbi)

Märkus: peale Pulmocorti loputada patsiendi nägu ja suu

Niisiis. Üksteist (loe: ÜKSTEIST!) aurukorda päevas. Masinaks on Lastehaiglast Midi jaoks eraldatud Pari Junior Boy S. Kõik ravimid tuleb anda selle, kompressoriga, masinaga.

Lisaks on meil rendimasin Laica, mis töötab ultraheliga ning mille käivitan laste magamise ajaks soolaveega. Ravimeid sellega anda ei saa. Aeg-ajalt ärkan ka öösel ja lülitan masina sisse.

Kõik ravimid naksan nõelata süstlasse. Seejärel lisan nõela ja imen lisaks vajaliku koguse soolalahust. Seejärel eemaldan nõela ja süstin lahuse masinasse. Peale iga aurukorda tuleb masinat puhastada ja kuivatada.

Uutest oskustest olen õppinud avama klaasist vana kooli ampulle, mis sisaldavad adrenaliini. Vilumus:) Ostetud muide Nõmme kohalikust apteegist, kõik kirjad pakil ja ravimi infoleht ainult UKRAINA(!!!)keelne.

Arvestades, et ühe auruprotseduuri kestus ilma patsiendiga vaidlemata oleks umbes veerand tundi. Kumbki "klient" ei ole aga eriti koostöövalmis. Seega tuleb protseduure katkestada, veenda ja jätkata, katkestada... Vahepeal lisada multikaid - Määäää (Lammas Shaun) või Muumi (Lotte reis Lõunamaale)

Ja eriti kurb on see, et Mini hääl kõlab jätkuvalt nagu õlitamata uksehing ning Midi köhib aeg-ajalt kopsud pahupidi.

Igatahes olen ma selgeks saanud, et kui ühel päeval suureks saan, siis medõeks ja lasteaiakasvatajaks ei taha ma päris kindlasti saada. (Samas saavad tööoskused rohke harjutamisega selgeks)

Üheksa kadunud minutit

Öösel kell kolm ja üksteist minutit tabas mind šokk. Näost sinine Mini röökis justkui viimast jõudu kokku võttes. Haarasin voodi kõrvalt telefoni ja paari sekundi pärast ühendus Häirekeskus.
Kõne ajal röökis Mini südantlõhestavalt kuniks ühel hetkel hingaine seiskus. Laps muutus lõdvaks ja hämaras toas tundus ta näovärv tumepunane.
Samal ajal selgitasin ma Häirekeskusele, et panin magama täiesti terve imiku, kellel ei olnud nohu, kes ei tõmmanud endale öösel läbi une keeksi kurku, kes pole iial varem nii karjunud, kellel ei olnud palavikku, kes ei olnud kukkunud.
Ja lõpuks, lõpuks soostuti mulle armulikult saata kiirabi.
Mingi refleks sundis mind iga kõõksatuse peale Mini jalgupidi üles tõstma ning õrnalt raputama. Mõne minuti pärast nägin vilkurit maja ees. Jooksin uksele ning mida polnud, oli oodatud kiirabi.
Uus kõne. Häirekeskus suisa pahandas - nemad ei teadvat kus kiirabi on, küllap tuleb.veelkord ühendus arstiga ja lõpuks, kuusteist minutit peale esimest kõned nad saabusid. Saabusid täiesti valest suunast, olid kurjadki.
Väljakutse oli põhjendatud- Minil oli tekkinud larüngiit. Aurutati adrenaliiniga, pakiti peale ja viidi Lastehaiglasse. Veetsime haigla ületäituvuse tõttu öö ilma igasuguste liialdusteta kunstnahaga kaetud puupingil. Kolmanda küsimise peale toodi lisaks ka tekk. Hommikul serveeriti suvalisest haiglast tuttavat kohvteed ning kaht külma klimpi, mis eelmises elus oli puder olnud. Kuus tundi hiljem ulatati voodipäevatasu arve ning sooviti kena paranemist.

Kiirabi väitis, et saabus viie minutiga eelnevalt ekslemata. Üheksa minutit varem väitis Häirekeskus, et kiirabi on teele saadetud.
Need üheksa minutit olid mu senise elu pikimad. Ma ei ole veel valmis sellest kirjutama ega arutama. Võib-olla ühel teisel päeval...

Üheteistkümnes.

Kesköö. Sättisin hommikuks kõik valmis. Täna üksteist aastat tagasi kell 3,42 sündis Väike Notsu. /Polnud üldse väike - pealt neljakilone/

Täna läks ta magama väga elevil olles - ikkagi viimane öö kümneaastasena. Kooli saab homme minna pidulikus vormis ja pakkuda nii klassikaaslastele kui aineõpetajatele kommi. (Vähemalt osad traditsioonid püsivad mutuumatutena läbi aastakümnete)

Mõned aastad tagasi sättis ta äratuskella oma sünnikellaajaks helisema. Põhjendas, et soovis näha, kuidas uus eluaasta tuleb. Tema kella ei kuulnud, küll aga olid ärkvel muud majalised :) Ja päris mitu aastat olen ma hommikul äratama minnes näinud ootusärevaid naeruvidukil silmi magajat teesklemas.

Kümnendat aastaringi lõpetades kannab ta jätkuvalt tagumikuni ulatuvat juuksesaba. Pikkust on tal pooleteise meetri jagu. Ta on jätkuvalt ülivõrdes tubli ja mõistlik tüdruk. Lisaks väga headele koolitulemustele jagub teda nii suusatrennidesse kui muusikakooli ja kõigele lisaks on mul temast suur abi ka kodus. Temas on suur ports hoolivust ja annus täiskasvanulikkust.

Sünnipäevakingiks ootab Notsu Ipadi, mida palus mitte segi ajada suvalise tahvelarvutiga, ic. Lubas kollektsioneerida klassikaaslastelt saadavad sünnipäevakingirahad ja lisada üle-eelmisel aastal sugulaselt saadud sajalise ja eelmisel aastal batuudiostust üle jäänud pisku ja palus, et mina omalt poolt samuti lisaksin. Kokku sai räägitud ka vanaemaga ning isegi eks lubas miskit. Kõlab nagu Naeri muinasjutus, aga see pisike vidin on tõesti arutult hinnaline.

 

Hommikusel õnnitlustseremoonial ootavad teda lisaks üheteistkümne küünlaga koogikestele... piletid Estonia teatrisse "Luikede järvele".  Kõlab uskumatult, aga sellisegi unistuse noppisin lapse soovidest.

Kevad maanteel

Kevade saabumist ei näita vaid süvenev aukude arv Tallinna teedel.
Olude sunnil rändan kahe nädala jooksul viiel korral Tartusse ja tagasi. Imearstile ehk Kliinikumi manuaalteraapiasse. Kaks ja pool tundi sinna, kolm minutit garderoobis, kaksteist arstil, kolm garderoobis ja kaks ja pool tundi tagasi. Rännukomplekti kuuluvad peale minu veel Mini, Midi ja kaheksateist minutit lapsi hoidev Meesisend.
Kui Mini ja Midi nõustuvad meie poolt pakutava unega, on see päris mõnus viis segamatult juttu ajada.

Tänasel viietunnisel teekonnal vajutas juhirollis olnud Meesisend kolmel korral piduripedaali peaaegu põhja ning umbes samapalju korrigeeris sõidukiirust märgatavalt.
Suvised teeolud ja kihutamine käivad käsikäes. Meesisend tarvitab püsikiirusehoidjat, sättides selle 92 peale. Selle tempoga edeneme jõudsamalt käsijuhtimisest, kuna kiirus püsib sama nii tõusudel kui langustel.
Esmalt hämmastas mind hiigelsuur rekka, kes samasugusest ohtlikku möödasõitu sooritas. Möödasõidetav ja Meesisend pidurdasid mõlemad ning tõmbasid kraavi poole. Rekkamees vilgutas lisaks täistulesid.
Teineteise sabas kihutanud sama firma kirjadega kaubik ja pisike Renault Clio möödusid meist mitte pimedas vaid suisa kottpimedas kurvis, millele lisaks ka "pidev" joon tõmmatud. Clio kihutas kaubiku sabas mõnemeetrise pikivahega, mis sundis mind otsima, kas vastavatel autodel tõesti on automaatne pikivahe hoidja. (Ei leidnud, et oleks)
Kolmandana pühkis arusaamatuks jäänud marki helehall meist ilma igasuguste liialdusteta mööda nagu seisvast takistusest mahtudes täpselt meie ja vastutulnud rekka vahele.

Ja ma ei taha mõeldagi, et neljabal jälle...

Isereguleerumine Tallinna moodi

Mälusopist meenub, et olen meediast lugenud arvamusavaldusi linnakiiruse vähendamise kohta. Stiilis, et vähendades kiirust kümne kilomeetri võrra tunnis väheneks liiklusõnnetuste arv mingi ühiku võrra ning vähendades veelgi enam, väheneks veel mingi ühiku võrra.

Eile kulgesin üle tüki aja Õie tänavat mööda Nõmmelt Männiku poole. Vasaku teepoole moodustas üks suur ebatasasus koos suuremate ja väiksemate aukudega, sekka mõni ekstra armas teravate äärtega löökauguke. Parem teeäär oli kaetud jätkuvalt jää ja lume seguga, lühidalt öeldes sõidetamatu, all peidus ilmselt teadagi mis. Ja tunnistan, et lisaks rehvidele olin tõsiselt hirmul ka bussi alusvankri tervise pärast.

Ühtäkki meenus mulle, et parim asi ühiskonnas on isereguleerumine. Ehk see, kui kodanikele ei kehtestata norme koos mittejärgimisele kaasnevate pööraste karistustega ning asjad loksuvad omasoodu soovitult paika. Tallinna linna sõidukiirus ongi ise reguleerunud. Nimetatud Õie ning liigagi paljudel teistelgi tänavatel pole vähimatki himu sõita suurima lubatud kiirusega, rääkimata kiiruse ületamisest. Kulgedes lubatud kiirus miinus paarkümmend kilomeetrit tunnis on saavutatud normi kehtestamata sõidukiiruse langemine ning suurenenud liiklusohutus ja teede remondist saab enamgi säästa, sest autosid jääb vähemaks ning kellele neid teid ikka vaja on...